Laupäevane reisirõõm

Pealinn, mis mõne mu naabri jaoks asub otse siinsamas ümber nurga, jääb minu tarvis teisele poole maakera. Paar korda aastas ikka kohtume. Häda sunnil.
Seekord siis jälle põhjust minna.

Võtsin põnnud kaasa. Et saavad natuke uusi kogemusi. Rongiga sõita. Linnas jalutada...

Rongisõit oleks äärepealt ära jäänud. Oma viga. Ei märganud, et peatus.ee-s meie valitud veduripildiga ELR on Tartu rong. Ronisime valele perroonile. Õnneks muutusin kahtlustavaks, kui rohelist foorituld märkasin. Hõikasin igaks juhuks naaberplatformi oranži vestiga luuameest, et äkki tema on kohalik ja teab paremini, aga onu oli hästikasvatatud, ei laskunud võõrastega vestlusse.
Jalutasime siis minu kõhutunde ajel õigesse kohta.

Rongis jagus elamusi ja emotsioone tõesti. Paistis, et järgmised 40 minutit saame mõnusa mugava rongi vahekäigus veeta. Kahe lapsega, kellel on tasakaaluprobleemid. Kolmas on lihtsalt kolmeaastane. :D Aga temale meeldiski seismine rohkem. Õnneks hakkas läheduses istuval perekonnal meist hale ja nad pakkisid oma pere alt ühe istme vabaks. Vaatasid küll veidi üllatunult, kui sinna vanema põnni istuma surusin, aga mis neil ikka öelda. Igaüks ise teab, millist last oma peres teistele eelistab. :P

Läbi vanalinna traavides rõõmustasin, et mul kümmet last pole, sest meie nelja kooshoidmise ja kõnniteele mahutamisega oli pisut müttamist. Teisest küljest, kui mu tüdrukud meiega liitusid, läks justkui oluliselt lihtsamaks. :)
Vaata, Pikk Hermann, Vana Toomas - varsti viissada aastat vana, rong, kahekordne buss, kirik, kits, nukuteater, porilomp, ülekäigurada...

Sattusin prillipoodi, kus optometrist oli kirjaoskamatu, sest pidin talle pool tundi seina pealt tähti ette lugema, enne kui ta rahule jäi.

Põnnid einestasid seni Hessis. Pärast oli hea võimalus vetsu kasutada ja nüüd olin tõsises kimbatuses. Meeste või naiste oma? Õnneks otsustas keegi proua meie eest ja võtsime selle, mis üle jäi.

Huvitav, kus mehed oma käekotte hoiavad? Askeldasin kui elus riidevarn, jopesid, salle, kindaid, mütse täis kuhjatud, kott sangapidi hambus ja samal ajal üritasin lukke, trukke, nööpe ja paelu avada ning sulgeda.

Hm. Selgus, et aeg on asuda koduteele. Et nähtud ka juba nii mõndagi. :P

Jälle samad vaatamisväärsused, sedapuhku tagurpidises järjekorras.

Seekord saime istuma. Ruumi jäi ülegi.

Mitu peatust on Tallinn? Mis on torn ja mis korsten? Kuidas neil vahet teha, kui kumbki ei suitse? Mis puu-hunnikud need on (liiprid)? Mida selle vaguniga veetakse? Aga sellega? Jne jne jne.

Aegviidus oli aega korraks poes ka käia. Seal ärples keegi väidetavalt mitmekülgselt haritud mees oma kasimata suuga ja ähvardas müüjat ning müüjat kaitsvaid ostjaid. Kahjuks läks ta enne välja, kui ümberkorraldatud müügisaalis näitemänguplatsile jõudsin. Oleksin tahtnud oma silmaga seda imelooma näha. Räusete järgi tundus küll, et kuskilt maalt alates hakkab haridus inimesele halvasti mõjuma.

Kodus, reisiseltskond lahti pakitud ja söögilaua ümber istutatud, püüdsime meenutada, kus käidud sai. Valdav osa oli seda meelt, et Paides.

Kui nii, siis nii. :)

Kuidas ma turismimessile läksin

Kolleeg pakkus õnneks, et tegeleb ise pikapäevarühmaga. Nii jõudsin kolmesele bussile. Plaan: Tassin puud. Kütan ahjud. Pissitan koera. Pakin vajalikud asjad ja torman järgmisele bussile, mis väljub kell viis.

Õnneks polnud tarvis kiirustada, sest põnn oli võtme oma taskusse pistnud ning Paidesse reisinud.

Toetasin koti kuuriukse ette ja "võtsin aja maha". Kuulasin tihaselaulu ja vaatasin, kuidas rähn kuurikatusest väljaturritava männi küljes trummeldab. Ajasin naabri koeraga juttu. Jalutasin mõned ringid ümber maja, et sooja saada. Ei saanud.

Rähn hakkas vaikselt ajudele käima. Tihased ka. Aga siis võttis külm ajud ära ja jälle oli kõik kaunis.

Kõmpisin peatusesse. Buss tuli kuidagi hirrmus aeglaselt. Aga tuli. Istusin (ainsa reisijana) kõige soojemasse kohta ja väristasin vaikselt jääkoorikut turjalt.

Rongis oli veel soojem. Kuidagi ei tahtnud väljuda. Valisin selleks isegi vale tamburi (kus uksi ei avatud).

Paadunud maakana satun linna üliharva. Üks põnnidest elab seal juba pool aastat, ikka ma pole külla jõudnud. Nüüd siis.

Esmalt tõttasin R-kioskist sõidutalonge ostma. Müüjatarid vaatlesid mind huviga. Selgitasid seejärel, et selliseid asju juba ammmmmu ei müüda. Ulatasid rohelise kaardi ja õpetasid, mis sellega teha tuleb.

Oh heldust! Teoorias tundus kõik peaaegu võimalik. Praktikas suutsin hädavaevu meenutada sõiduki numbrit. Aga mis liiki sõiduk, see enam meenuda ei tahtnud. Peatus, kuhu jõudma pidin, kannab linnu nime. Lehitsesin mõttes linnuatlase läbi. Valisin lemmikud: rästas ja pistrik. Kumbki ei osutunud õigeks. Õnneks märkasin enne helistada.

Sisenesin trolli, roheline kaart ettesirutatud käes. Kuhu? Kuidas? Mismoodi?
Osutus lihtsaks.

Väljusin soovitatud peatuses.
"Tule üle tänava. Keera vasakule ja siis otse."

Kas vasakule, kui bussist väljun, või kui näoga tänava poole seisan? Üle millise tänava?

Ei. Mulle meeldib maal rohkem. Kuigi põnni juures oli väga mõnus ja hubane.

Hommikul olin juba julgem. Ei hakanud pererahvast äratama. Askeldasin vaikselt, korjasin kola kokku ja hiilisin välja. Varusin minekuks aega. Ei tea ju neid teid ja vahemaid.

Selgus, et peatuseni kõndimiseks kulub umbes minut. Või kaks. Mina varusin 20. Isegi 30. Olin väljumisaja pisut valesti meelde jätnud.

Võrdlesin linna- ja maatihaste laulu. Linna omad on lärmakamad.
Õppisin linnakaardi pähe.

Järgmise bussi väljumiskohas olin vähem kui kümne minutiga. Et siis terminalis. kell pool kaheksa läbi. Ja messikeskus avatakse üheksast. Totakas.

Istusin. Vaatlesin inimesi. Busse. Seinapilte. Leidsin pildilt tuttava.
Eriti huvitav ei hakanud.

Otsustasin, et enne poolt üheksat ma bussile ei lähe. Milleks minna külmetama mäe otsa tuule kätte, kui seda võib siin teha.

Buss sõidab terminalist lauluväljakule 5 min. Jäägu see mulle meelde! Jalutasin hääääästi aeglaselt treppidest üles. Üle nelja minuti ei suutnud sellega venitada. Edu mulle! Muidugi olid uksed suletud.

Kümnekonna minuti pärast hakkas teisigi saabuma.
"Mis tähendab, ei tehta lahti?" ei mõistnud kaks häälekat naiskodanikku. "Mis nad vahivad seal sees ja ust lahti ei tee? Meie peame külmetama?" Leidus arvajaid, et enne üheksat pole lootustki.

"Avage! Tehke lahti!" kolkisid daamid nõudlikult. Turvad alistusid. Küllap piinlikkusest ja kartusest ukseklaasist ilma jääda.

Kuna mu rinnasilt oli teise inimese käes ja see teine inimene ei plaaninud täpselt üheksaks tulla, võtsin vahekojas valvelseisangu sisse. Mis viga seista! Soe ju.

Messiseltskond oli tore. Armsad inimesed. Mis sellest, et ma alustuseks kõik ülesanded valesti sooritasin. :P
Nende nimel tasus tulla ja oodata. ;)

Nädalavahetus

algas võrgutamisega.

Hetkeke saastelainel.
Kuidas taimed õhku puhastavad?Kuusehekinäide.

Siis mess.

"Tulgemeilekülla! Meilonväikeagavägaerilisikohtitäisvald:Valgehobusemäesuusa-japuhkekeskusPõhja-EestisuusakuurortAlbumõisüksvanimaidpuitmõisuEestisSeidlatuulikainustöötavHollanditüüpi-tuuleveskiEestisVargamäemuueumpõnevjaprogrammiderohke..."

Oi, mulle messid meeldivad. Endast tüdineks ruttu ära, aga naabrid on toredad. Juba ainult Pireti ja Riina pärast tasub tulla. :D

Muljeid on, aga jagada ei jaksa. Mõndagi tuttavat leidsin siit:

http://soomets.blogspot.com/2011/02/eesti-turismi-hetkeseisust.html