Selline tunne on...

Lihtsalt. Küll see varsti üle läheb. Kõik läheb. Aga sellistest päevadest võiks jääda jälg. Näiteks niisugune vaba käega sikerdatud tundepilt. :D

Prillid vasakule, ratas paremale, ise otse edasi

Matkajuhina tegin oma plaani kohe alguses teatavaks. Tundsin ise ka, et see pole kõige parem, aga muud ei tulnud pähe. Õnneks sattus gruppi neid, kellel oli TUNDUVALT huvitavam rada pakkuda.  Nii äge! Super! Mulle meeldis nii väga, et isegi eksida oli imetore (süüdlast pole vaja kaugelt otsida). :)

Ilm sattus võrratu ja mingil hetkel vedasid sõbrad-rattatuusad meie laialisööstnud matkalised taas ühte karja kokku.

Toredad tõusud ja langused, jõed ja sillad. Ühe silla ees oli mul muidugi kange tahtmine ratturitest, koerast ja kohalikest pilti teha. See lõppes nii, nagu pealkirjas öeldud. Mainimata jäi vaid, et kasutasin ähmiga esirattapidurit ja sooritasin midagi saltolaadset üle rattalenksu.

Noh, olen veidi sinisem. Mis seal ikka. Küll plekid pikapeale roheliseks lähevad. :D

Igatahes nägin muru lähemalt kui teised.

Korra juba rattalt maas, tegin jõest ka pilti. Ilus jõgi oli. :)

Järgmine peatus: Nikerjärve.

Põgusalt vaatasime üle kõik Nelijärve 4 suuremat veesilma.

Purgatsi juures üritasime paika panna, kes on järgmine potsataja, sest 4 meist võis juba sedalaadi saavutusega kiidelda. Paraku tuleb see spontaanselt ikka kõige paremini välja.

Sõitsime. Tont teab kuhu. Selgus, et Ahto teadis ka. :D

Jõudsime Jäneda allikatele.

Paraku jõudis sinna koos meiega terve rongitäis loodushuvilisi.

Taganesime.

"Kellegi ratas on seal!" osutas Kersti puu najal konutavale sõiduriistale. Oli jah meie rühma oma. Tuttav sinine. Kas keegi jäi veel maha? Kummaline. Võis siis mitte. Silmitsesin ratast, mida künkast üles nügisin. Ups. Andsin ruttu omanikule tagasi. 

"Miks sa oma kotti õlal ei hoia?" imestas üks kaasreisija, kui 2/3 teest läbitud. 

"Ei seisa."

"Pane kaela!"

NII HEA MÕTE! Lihtne ja geniaalne. Elu oli hetkega märksa muretum. :) 

Kiikasime ka Kalijärve ja ronisime Linnamäele.

Kohad olid muidugi kenad. Ilm oivaline. Aga päev kujunes nii vahvaks ikka tänu suurepärasele seltskonnale.

Aitäh! Ime küll, aga taas kord toodi mind eluga metsast tagasi.
Hämmingus ja õnnelik "matkajuht".

:D :D :D

Elus muinasjutt

On nii täiuslikke hetki, et mõistad: midagi sellist ei koge ma nähtavasti enam kunagi.

Täna tahaksin olla päriselt Okasroosike ja näha sama und järgmised sada aastat. Äratada pole vaja.

Minu väike anomaaliline maailm

Sõbranna kutsus külla. Tore. Õhtuks polnudki plaane.

Metsavahelises maanteeservas köitis tähelepanu väike valge lind.

Nüüd tean: sabatihane.
Hüples ühelt oksalt teisele ja kui üritasin edasi kõndida, lendas aina lähemale ning häälitses üha valjemalt.
"Mida sa tahad mulle öelda?"
Linnukeel on nii keeruline.

Tihane muudkui jutustas ja keksis ümber põõsa. Justkui püüaks mind tuldud teed tagasi meelitada. Kui ma ei läinud, tuli noomima. Jalutasin juhatatud suunas.
"Kuhu sa mind viid? Mida ma tegema pean?"

Fotokas oli kaasas, aga sai peale esimesi pabinal tehtud pilte tühjaks.
"Kullakene! Ma olen ju nii taipamatu!"
Rändasime oma 50 meetrit tagasi. Korraga lendas minu tihase kõrvale teine valge lind. Küllap pruut (või peigmees).

Oleksite te näinud uhkust linnu pilgus! Usun, ta tahtis mulle oma väljavalitut tutvustada. Tõesti tore paar. Mingu teil hästi! :)

Kuidas tellida torumees

Veefilter vajab vahetamist, aga mina sellega küll hakkama ei saa. Ei üritagi. Mäletan eelmisi katsetusi liiga selgelt.

Voh! Meelde tuli! Sõber torumees võttis selle jaoks mingid spetsiaalsed tangid. Aga ma ei hakka teda ometi nii kaugelt kohale helistama. Õnneks on mul pisike ja tragi naabrinaine. Nagu Aatomik. Tema suudab kõike. Aga selgub, et tal pole vahendeid. Paljakäsi pole mõtet. Ma isegi ei kutsu.

 Helistan parem sõbrannale. Tema mees ütleb, et tavaliste torutangidega seda küll ei ava.

Naaberkülas elab veel üks imemees. Helistan talle.
"Ok, eks ma hüppan läbi!" lubab too. Paneb kohe toru ära, nii et ma ei jõua küsidagi, mis päeval. Asetan mobiili lauale ja vaatan, kuidas mingi masin õuele sõidab. Ei ole!? On!!! Sellist kiirreageerimist küll ei osanud oodata. :)

Selgub, et saab siiski ka käsitsi. Lihtsalt tugevat meest tarvis. Olemas.

Uskumatu! Lahe! Nii suur mure murtud, kusjuures igasuguste murdmisjälgedeta!
:D :D :D

Minu väimees on võlur!

"Kui ma õhtul magama läksin, oli toanurgas alles lauavirn!" sädistab Põnn.

Ja selliseid kappe ei tehta ise, on ju? Selliseid kappe ostetakse poest. Ise tehakse puulusikaid ja lõikelaudu. 

Et mis viga kapp kokku naelutada, kui seinad-uksed olemas? Aga need pressib ta ka ise! Uksekäepidemed ja -rullikud on poest pärit. Vist. Ma ei imesta varsti enam millegi üle.

Varsti.

Praegu vahime veel kõik, suud ammuli ja üritame võlutrikkide telgitagusele jälile saada. ;)

Fotojaht. Tuulevaikus

Kui õhk seisab nii kindlalt, et võib üles-alla ronida...

Kogu tuul on rabast välja püütud. Jälle tühjad võrgud.

Tuulel on ju pea segi. Saa sa siin aru, kus taevas lõppeb ja laugas algab.

Teised tuulevaiksed

Lõksus

Mõnel päeval kohe tõmbad üht liiki veidrusi ligi.

Hommikul tegin autost koti võtmiseks masinale kolm ringi peale. Asju üle õla tagaistmele visates ei tulnud meelde, et uks streigib. Kohale jõudes ei tulnud meelde, et asjad on istmel, mitte pakiruumis. Ja loomulikult ei meenunud esimese hooga, et see polnud ainus pagas, mis tuppa viimist vajas. :P

Kaks toredasti ettevalmistatud õuesõppetundi riknesid äikesetormi tõttu. Litsusin koos lastega nina vastu aknaklaasi ja vaatasin, kuidas loodus mu tööleheküsimused pea peale pöörab.

Lõunapausile ajastunud üllatuskülaline kasutas lõksuna Volkonskit. :D

Töölt lahkumise ajaks olid naaberautod kahelt poolt usalduslikult külje alla pugenud.

Õhtused tunnid naabervalla lasteaias. Keegi tragi tegelane keeras kabineti ukse lukku. :D
Suhteliselt üksildane majanurk. Võinuksin hõikuma ja kloppima jäädagi. Piinlik ka. Õnneks oli mul juhataja number.
Huvitav, kuidas oleksin olukorra lahendanud, kui juhataja poleks vastanud? Oleksin kutsunud kohaliku päästeametnikust sõbra? :P

Lõksud. Lõksud. Lõksud.

Lõksuks võib lugeda sedagi, et õhtusele õuekutsumisele eitavalt vastama pidin, sest üks tellitud kirjatöö edeneda ei taha.

Ja seegi ei ole veel kõik. :)