Kiire nädalavahetus

"Emme! Jälle uus sokk! Sa need eelmised said ka juba valmis?"
"Mhmh."
"Sul tuli mingi kudumisvaimustus peale või?"
"Mhmh."

"Kuhu sa lähed?"
"Marti jooksma."
"Täna?????"
"Ma jooksen väga kiiresti. Küll ma teistele järele jõuan."

Otsene kõne

Elas kord poiss, kellel polnud sõpru. Ta otsustas minna sõpru otsima. Teel kohtas ta jänest. 
Poiss oli väga kurb. Ta kurtis jänesele: " Keegi ei taha minu sõber olla."
Jänes küsis: "Tahad, mina olen su sõber?"
Poiss vastas: "Tahan küll."
...
"Miks jänes pakkus ennast poisile sõbraks?"
"Tal ei olnud sõpru."
"Kellel ei olnud sõpru?"
"Jänesel."
"Miks sa nii arvad?"
"Sest ta oli natukene imelik."
"???"
"Ma küll pole näinud, et jänes räägib."

Sügismõtisklus lindudest ja muust

Ootan ühe väikese preiliga bussi. Suure kivi juures.
Õhtu. Haned lendavad. Lehed langevad. Hääl on ära. Eks natuke väsinud ka.
Nii et osalen vestluses võimalusel vaid peanoogutuste ja -raputustega.

"Linnud... Lendavad talveks soojale maale..." jälgib põnn silmadega hanede rändu. "Mõtlesin, et läheks ka... Aga mul pole ju piletit...

Nemad saavad ilma piletita. Nemad lendavad..."
Noogutan.

"Kahju. Toonekured lähevad ära ja jätavad oma pesad siia... Äkki sellepärast ka, et muidu pesad kukuvad lendamise ajal alla?"
Huvitav mõttekäik. Annan sellest miimikaga märku.

"Kas sulle meeldivad linnud?... Mina ei tea... Nad ju käivad mu akna all nokkimas... Mispärast küll?"
Kehitan õlgu.

"Linnud lähevad kõik ära siit... Aga väiksed punased ja kollased nad jätavad maha...Vaata! Mingi pika sabaga lind!"
"Harakas."
"Kas ta läheb ka? Kui kõik linnud ära lähevad, siis on ilma linnuta maailm ju?"

Harakas kadus majanurga taha. Nii et hetkel ongi.

"Kas see kivi on rauast?"
Raputan pead.
"Ta on igatahes väga kõva. Täiesti nagu rauast."
"Kivist," pressin läbi paistes kurgu oma rumalavõitu vastuse.

"Tead... Mitu aastat tagasi see maja oli mõis, aga sellest on tehtud koolimaja."
Noogutan.

"Kellele sa kirjutad?"
"Endale."
"Et siis pärast loed? Sa juba praegu ka loed! Kirjuta siis enda nimi ka alla.
Oi! Buss tuleb!"

:)

Väsitav päev?

Üks väikemees kibeleb kangesti riiulist mängumikrofoni haarama.
"Mängime täna teiste mänguasjadega," meelitan ta laua juurde.
Tundub aga, et mikrofon jäi väga hinge vaevama, sest kui palun ühe karbi riiulisse tagasi viia, haaratakse lennult mikker, lauldakse sellesse kiiresti imearmas laulujupike laulupoisist ja päikese tuppa toomisest (vms), mikrofon vupsab tagasi oma kohale ja poiss laua juurde, nagu poleks mingit laulmist selles toas iial toimunud.

Mina ja mu mälu. Mulle ei jäänud sellest ju midagi meelde.

"Laula veel seda laulu," palun hiljem mudilast, aga ega siis tahtmise peale tule.
Poiss muheleb. Lõpuks nõustub. Enne pistab mulle tillukese plastmasskitarri pihku.
""Sina mängi!"
Olgu siis. Eks nii oleks ausam küll.
Tõmban sõrmedega tähtsalt üle pillikeelte. "Tinn-tinn-tinn..."
Ootan toda ilusat laulukest, aga poisil juba uus lemmik.
"Sepapoisid..."
"Ei! Palun laula seda päikese ja poisi laulu," anun põnni."Mäletad seda laulu?"
Poiss noogutab armulikult ja viipab käega: "Mängi!"
Tinistan tamiile. "Võid alustada!"
"Mängi veel!" nõuab solist.
Mängin. :S
"No nüüd..."
"Päike... Päike... Poiss," deklameeritakse mulle püüdlikult. Põnn hakkab itsitama ja tuiskab toast välja.
Jään totra näoga istuma, "kitarr" süles. Mängin veel midagi või kutsun järgmise? :D

Kutsun järgmise.

Vaatame pilte ja otsime sõnu juurde. Et kui valus, siis AI, kui midagi valesti, siis EI, kui imestama paneb, siis OI ja kui ehmatab, siis UI.
Pilt: Kraanist pritsib tüdrukule vett näkku.
"Ai!"
"Valus?"
"Ei, ehmatus."
"Mis ta siis ütleb?"
"Ou-ou-ou!"

"Tubli, võid rühma minna!" lõpetan viimase põnniga tunni.
"Kelle ma nüüd kutsun?" pärib põnn.
" Ära kutsu kedagi. Tänaseks aitab."
"Mhmh. Sul ju oli ka väsitav päev!"

:D

Mitte ainult ilmast

Lõunal kolistasin oma sajaaastase eiderattaga (naistekas ju) mõisa. Tuul oli vastu, aga ilm soe ja ilus, püsisin graafikus. Jõudsin poe juurest endale ühe väikse sõbrapoisigi kaasa meelitada.

"Kas see on ka põder?" imestas klutt seinale naelutatud sarvilise loomapea ees. Miskipärast seisab sildil Blue Wildebeest. Ju siis kõlab uhkemalt kui sinignuu. Mitte, et see lapsele kuidagi tuttavamalt oleks kõlanud. Metssead, kits, põder...

"Oota!" jääb poisile korraga midagi veidrat silma. Vaatab ühele poole ust, kus ripub jahimeeste nimekiri ja teisele poole, kus põdra pea. Veel. Ja veel.

"Aga... kus siis ülejäänud põder on???"

Õhtuks oli tuul pööranud. Ilm ka.

"#%/***@=¤£##!!!"

Varavarahommikuni! ;)

Poejutud

"Ennemalt andis neid pudeleid siit üles ubida, nüüd on auk nii madalal," täheldab kodanik taara-automaadi juures.

"Jalad saeti lühemaks," märgib mööduja.

---

Ise olen just pesupulbri-riiuli ja õllekastide vahele enda jaoks peiduka avastanud, kust hea teisi jälgida ja tuttavaid teretusega ehmatada.

"Kas kondenspiima on?" kuulen seljatagusest.

"Jaa! Seal riiuliservas," juhatab saalitädi.

"Oi! Sina!" tunnen küsija ära. "Sina olidki, kes kondenspiima otsis," märkan tuttava sülle kuhjatud kauba tipus magusapurgikest. "Kuidas läheb?"

"Hästi läheb!" rõõmustab tuttav. "Juba teine purk!"

Nostalgitseks ka? Prooviks kakaoga?

Kõu

Transpordin pisipõnni laululaagrisse. Äike. Palju äikest.

"Lehmad õues!" ei jõua põnn ära imestada.

"Mis siis on? Arvata võib, et neile täna vihm täitsa meeldib." Mäletame seda ennelõunapäikest. Vaevu jättis eluvaimu sisse.

"Aga vanaema ütleb kogu aeg, et sellise ilmaga müristab piima hapuks!"

Lähevad hapuks.

PS Tere Jospel! Ära sina hapuks mine! Pilli südamest! :P

R nagu...

Vaatame pilte. R-raha. R-reha. R-redel...

"Kes see on?"

"Olav."

"Orav ronib puu otsas ja närib käbi. Aga see on Rrr-rebane. Tema ajab jänest taga ja varastab kanu."

Veidi aega hiljem.

"Oi, vaata! Jälle see loom! Kes see loom on? R..."

"Rrrr... See on see olav, kes kanu valastab!"

Maagide heitlus

Viimastel nädalatel tunnen endas kummalist jõudu ja võimet seda suunata. Juba teist korda jalutas mu auto ette must kass, aga niipea, kui kamandasin:

"Kuhu sa tuled? Tagasi!"

keeras kõuts (või midagi sarnast) otsa ringi ja lahkus pildilt.

Seepärast tundsin end üpris julgelt, kui tundi tulnud lasteaiapõnn salapäraselt käsi laiali ajas:

"Ma olen VÕLUR!"

"Sohoh! Nii põnev!" muhelesin ainult.

Aga kohe hakati nõiakunsti mu enda peal katsetama:

"Ma võlun su... neiuks!"

Nüüd murran pead, et kas see oli päris nõidus või "Armastus kolme apelsini vastu"? :D

Pratchett ja mina

Piinasin hommikupoolikul koolieelikuid.

"Millal sa lasteaeda tuled?"

"Mismõttes?"

"Hommikul, päeval, õhtul või öösel?"

"Hommikul ikka. Mis ma siin öösel teen?"

"Mida teeb päike?"

"Soojendab."

"Mida teeb rätsep?"

"Ma ei teagi, kes see brätšet on!"

---

Aga minul sündis hommikul muinasjutt. Nii kangesti kibelesin seda jutustama. Siis äkki turgatas hiilgav idee, kuidas seda tunni teemaga siduda.

Neljas klass oli lihtsalt uskumatult tubli. Lapsed kuulasid hiirvaikselt ja keskendusid siis saadud ülesandele. Ja mõelda vaid! Ülesanne, mis eelmisel korral ninad kirtsu ajas, täideti täna püüdlikult ja õhinaga. Kõik said valmis. KÕIK!

"Te olite täna võrratult toredad!" ei raatsinud ma kiitmata jätta.

Tead, mida nad vastasid? Midagi väga väga ilusat.

:)

Kohe näha, et vanad sõbrad

Arvutis olen ikka täitsa tohman alles.

Põnn asjatas midagi ja kukkus siis hädaldama: "Pooled tähed on numbrid!"

Vahva. Hea, et ma sellega tööd ei pea tegema, eksole.

Tark sõber tuleb gmaili vestlema.

- es saa vastata, -663ed tähed 6n n40br5d -

- ja sa ei saa neid enam õigeks? -

- :'(

- selle saab ju tagasi õigeks panna. õpetan, või ta lihtsalt ei lülita? -

- ür5tan s55n he35tada s433e -

Selgub, et paanikaks polegi põhjust. Jama. Mul olid juba kõik ettevalmistused tehtud. :)

- Kuidas muidu? -

- Mis seal ikka. Astun vaikselt vanaduse poole. -

- Õnneks pole kaugele minna. -

Rrrrrr. :D

PS

Mulle tuli täna postkaart. Kiivriga onu pilt peal. Arvuti hommikuse viguri mõjul tõlkisin kandidaadinumbri selliseks:

(oi

See on ju nagu silmapilgutusega naeratus! Nii sümpaatne. Keegi üritab mulle vihjet anda? :P

Presidendile kulub pidu hädasti ära, sest...

Lasteaialapsed 24. veebruarist, presidendist ja lipust:

Homme on vaba päev. Pühapäev vist.
Sest... mingil majal on sünnipäev. Presidendimajal.

President on pikk mees.
Ta teeb head.
Tal on prillid ja tumehallid juuksed.
Presidendil peab olema kikilips.
President on viisakas ja tubli inimene.
Tema töö on inimestega ilusti rääkida.
Ta kirjutab dokumente ja kõike asju, mis on vaja.
Kataloogidesse kirjutab ja teeb pilte.
President saab teha sellist tööd, mida teised ei saa. Näiteks traktorit ehitada.

Kui on mingi suur mure, siis peab minema presidendi juurde.
Suur mure on näiteks, et on igav.
President ütleks siis, et tee tööd. Et näiteks korja oma mänguasjad kokku.

Kui ma vaatan Eesti lippu, siis ma mõtlen, et me oleme Eesti inimesed ja meil on Eesti linn.
Ma mõtlen, et emme tuleks koju ja kevademõtted tulevad ja igasugused mõtted tulevad pähe. Ma kohe ei tea, mis minuga toimub.

Saab küll essiga

Mäng: Ühel karbil on S, teisel L. Sorteerime asju (lehm, lõhnaõli, seen, siga, lõngakera jne). Ma tean, et toiduga ei mängita, aga leiva- ja saiaviil olid ka. Korralikult toidukiles. Piltidel ajavad lapsed neid tihti segi, isegi kui on foto. Selgus, et ka viilaka juures võib eksida.
Ja siis oli veel linnuke. Minu jõuluehtekogust. Naksasin traadid küljest. Lind või leevike - mõlemal juhul on L alguses.
Väike sõber, kelle nimel pingutasin, oli tragi nimetama ja rühmitama:

LLLL-lõvi
SSSS-siil
LLLL-leht
SSSS-surrrnud merikotkas!

Oeh. :D

Fotojaht. Meeter

Koht, mis selle sõnaga kõigepealt seostub.

Kuigi viimased mõõtmiskriipsud jäävad kõvasti kõrgemale, on ka allameetrimeeste mõõdujooned värvi alt aimata.

Otsin kroonikaraamatu välja, et meetriseks kasvanud põnne korraks taas selgemini silme ette manada.

L naabritädile (1994): "Kui me eelmisel aastal ujumas käisime, siis ma ujusin rõngaga nii kaugele, et emme ei saanud mind kätte ja issi meelitas mind leivaga kaldale!"

E (1997)

L tuvastab õe silmavärvi (7,5): "Sul on hallikas-sini-rohelised silmad!"

E (4,5): "Aga sul on sinised silmad ja rohelised kõrvad!"

A poeb hommikul vanaisa kaissu (2002): "Päike ei paista. Päike on emme silmade taga. Emme tõuseb üles, teeb silmad lahti, siis päike hakkab paistma."

Praegu on peres nii pikk ainult Seitel,

aga tundub, et tema pikemaks ei kasvagi. Küllap teeb salaja suitsu.

Teised meetrijahtijad.

Mida õpid noores eas...

...seisab eluaeg sul peas.

Enam nii hea pea pole, seepärast kirjutan üles.

Tänase päeva koolitarkus:
1. Üldkasutatavad mõõtühikud on kilo-, detsi-, senti-, milli-, termo- ja alkomeeter.

2. Andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm? Ei saa aru. Kui annad oma kommi ära, siis teine ju sööb ja sina vaatad pealt! See peab ehk paika ainult poksijate puhul.

3. Huvitavaid sõnu kogunes mängus, kus pildid häälikupikkuse järgi rühmitada tuli. Et ülesanne oleks selgem, vaatasime pildid eelnevalt üle. Kui pildil kujutatu tuttav ette ei tulnud, ütlesin sobiva sõna. Põnevaks läks, kui nendega lauseid moodustama hakati. :D

topper - topis
kupik - kuppel
lipak - lippur
kugar - kukkur
reegu - regi

setikud - setud

jne

Kusjuures kordagi ei eksitud piltide juures, kus olid kujutatud rokkar, räppar, jokker, pokker ja ketas. Viimase puhul teati isegi, et piduriketas. :D

Aga mis imeloom siin on?

Arst? Mees? Riided? Valge?... Kittel??? Mis sõna see veel on?

Kas kitsel on kõrvad?

"Kas kitsel on kõrvad või sarved?"

"Mismõttes???"

"Põdral on ju sarved."

"Kõrvad nagu ikka ka. Kusjuures, põdralehmadel pole sarvi. Ja ka isastel tulevad talvel sarved ära." (Siis kasvatavadki nad endile kompensatsiooniks kõrvad.) :P

"Aga kas konnal on kõrvad? Ja nina? Ta ju hingab kopsudega."

No nina võib-olla isegi et on. Aga kuna tal sarvi pole, siis milleks kõrvadki... :P:P

Ping-pong

"Emme! Kuidas ma teada saan, kui palju meil kommi on?"

"Kaalu!"

"See kaal ei võta nii väikeseid koguseid."

"Aga sa roni ise ka kaalule. Kommidega ja ilma."

Põnn proovib. Tulemus on üpris ebatõenäoline.

"Emme, kas sa loeksid kokku, palju neid maisipulki siin pakis on?"

"Need on kaalu järgi!"

"Aga siis ma saan arvutada, kui palju üks kaalub."

"Misasja???"

Põnn itsitab rahulolevalt.

Saagu valgus!

"Emme, miks see laualamp ei põle?" küsib põnn, kes end raamatuga mugavasti teki sisse on sättinud.

"Ei oskagi öelda. Üks põhjus võib olla see, et hommikul läks pirn läbi."

"Parandada ei saa kuidagi?"

"Noh, sa võid proovida lülitiga plõksutamist."

Põnn proovib. Tundub, et ei aita.

"Proovid ehk kiiremini?"

Vau! Klaverimängija nobedad sõrmed! Paraku ikka ei midagi.

"Mitmed füüsikud väidaksid siinkohal, et lüliti plõksutamine katkist hõõglampi oluliselt ei paranda."

"Hääh! EMME! Ma teen sulle tagasi. Kunagi. Kas meil pirne on kuskil?"

"Võiks..."

Natuke kappides tuhnimist. Põnn naaseb pirniga.

"Mitmene oli?"

"Mina ei tea. Kolmkümmend... kuus?" ebaleb põnn.

"Väheusutav. Mine vaata karbi pealt sünniaasta!"

Põnn tormab karpi otsima, aga taipamine on kiirem kui jalad: "Ääh! EMME!"

:P

Tööga koormatud

"Ole pai, kui sa juba köögis oled, pane pliidi alla puid! Liiguta ahju ka!"

"Miks sa ise ei või? Miks mina pean?"

"See pole ometi raske!"

"Nojah, aga sa näed ju, et ma... luksun!":P

Üks loll oskab rohkem küsida...

"See, kes ravib haigeid, on..."
"Mina ei tea."

Pilt appi.
Õlakehitus.
Tegelikult hästi joonistatud. Isegi mina saan aru, kes pildil on. Noh, pole hullu. Kohe aitame küsimustega.

"Kui laps jääb haigeks, siis kutsutakse..."
"Kiirabi."

Ee...

"Kes tulevad kiirabiautoga haige juurde?"
"Inimesed."

Mm... jah.

"Kes annab haigele rohtu?"
"Ema."

Loomulikult. Mõistus, tule koju! Millal viimati arst mulle endale rohtu andis? Kui, siis pigem apteeker.

"Õige. Ema annab rohtu. Aga enne vaadatakse kurku ja kuulatakse."
"Jaa. Kui ma haige olin, siis mul ka kuulas."

Juhhuu!

"Muidugi! Kes sind kuulas?"
"Üks tädi."

Loogiline.

"Kes see tädi oli?"
"Mina ei tea, mis ta nimi oli."

Paras mulle.

"Mis tööd see tädi teeb?"
"Kuulamistööd."

Üüüh!
Mida ma üldse teada saada üritan?

"Kas see tädi oli arst või kokk?"
"Arst."

Huh. Aeglaselt, aga arenen. ;)