Mitte ainult ilmast

Lõunal kolistasin oma sajaaastase eiderattaga (naistekas ju) mõisa. Tuul oli vastu, aga ilm soe ja ilus, püsisin graafikus. Jõudsin poe juurest endale ühe väikse sõbrapoisigi kaasa meelitada.

"Kas see on ka põder?" imestas klutt seinale naelutatud sarvilise loomapea ees. Miskipärast seisab sildil Blue Wildebeest. Ju siis kõlab uhkemalt kui sinignuu. Mitte, et see lapsele kuidagi tuttavamalt oleks kõlanud. Metssead, kits, põder...

"Oota!" jääb poisile korraga midagi veidrat silma. Vaatab ühele poole ust, kus ripub jahimeeste nimekiri ja teisele poole, kus põdra pea. Veel. Ja veel.

"Aga... kus siis ülejäänud põder on???"

Õhtuks oli tuul pööranud. Ilm ka.

"#%/***@=¤£##!!!"

Varavarahommikuni! ;)

Maailm samme täis...

Üks tark üle tagaluugi käis.

"Siin on käimla," talle näis.

Õhtul, töölt koju asutades, laiutas kopsakas rohutirts rattasadulal. Lõbus vaatepilt (nägu oli tal peas kah selline, et "...ega mul siit plaanis pole küll kuhugi minna!") Fotokas rippus jäädvustusvalmilt käe küljes, aga mälukaardi unustasin muidugi koju arvutisse.

Tänane hommikulendamine tähendas head. Leidsin postkastist kirja, milles mulle taas kümme korda kuulsamat elu ennustatakse. Sellega, et mõned mu laulutekstid trükivalgust näevad. Hii!

Minu tagasihoidlik "jäljerida".

Juhani jaoks olen alati valmis sulge haarama, ta teeb mu luuletustega imet. Õhhhhh!

Veel sain täna teada, et õiget sõpra pole vaja üldse kaugelt otsida ja ta tuleb sinuga kas või maailma lõppu. ;)

Hommikud

Mõni hommik lükkab su jõhkralt voodist põrandale. Kuhu kindlasti oled õhtul käest pillanud pastaka, juukseharja, teetassi või midagi veel valusamat.

Mõni hommik ässitab sulle kallale parve tüütuid ja suhtlemishimulisi kärbseid, nii et kui oled piisavalt kaua teki all lämbunud, stardid sealt, kogu maailma peale hammas verel.

Mõni hommik on selge ja karge. Aknast tulvab sisse värskeltpestud õhk ja päike ei sära näkku. sinuni ulatub ainult kirgas teadmine, et ta paistab. Su äratab rõõm saabuvast päevast. Paremal, kõrval, nohiseb pesapõnn, naljakad "ma-ise-ilutegija" lokirullid pähe keeratud, meenutades

nendega veidi oma vanaema. Vasakul kõrval on sees mõnus surin muhedast telefonitervitusest. Unenägusid ei mäleta, aga ju midagi ilusat oli, sest tuju on ülev. Nii ülev, et tunne sees hõljub lae all, ümber mõttelise lambikupli. Sealt ülevalt paistab tuba veidi... sassis. Aga see pole hetkel

oluline. Oluline on, et sa väga naudid seda kõrgust ja et ei pea veel niipea alla tulema.

(See küll ei läinud "autoga" paremaks) :D

Täna oli niisugune hommik. :)

Tegelikult osa minust on ikka veel seal. Üleval. Peaks laskma tal kardinapuu tolmust puhtaks pühkida. ;)

Restauraatori unistus ja Liiliad Köögikatale

Mõisas turgutatakse üht laemaalingut. Tuba tellinguid täis, ega meistreid väga tülitada julge. Aga inimesi ju huvitab, siis hea nende taha pugedes ennast ka sisse pressida.

"Mis teie kaelad küll õhtuks ütlevad!" muretses keegi osavõtlik vanaproua.

"Kartuleid tahaks võtta!" õhati laealusest.

***

Et niisuguseid süüakse? Toorelt, kupatatult?

Sinul ei pea mitte unistusi olema, mida oma palga eest osta!

"Kust see loik köögipõrandale tekkis?" põrnitsesin kahtlustavalt ümbrust. Kõige tõenäolisem, et naabrid uputavad. Seinad paistsid kuivad. See ei loe. Järelikult tuli seinavahest ja nii kiiresti, et ei jõudnud tapeeti vetitada.

Siiski. Põrandapesuämbrit kergitades vulises ühest kohast lõbus ojake. Rrrrr! Selle anumaga on siis korras. Kallan vee kõrvalasuvasse jäätmenõusse ja kuivatan põranda ära.

Supp saab valmis. Kana-klimbi. Magustoidu serveerimiseks virutan naabrinaise lilleklumbist ühe liiliaõie, aga ega ma seda süüa küll ei julge. Natuke üht leheserva näkitsen (no et äkki on ikka väga vale sort, umbes nagu liiliate "valge kärbseseen"), aga see ei maitse kuidagi.

Peenrast möödudes märkan, et kreemikal daalial on õrnlilla varjund.

Kas tumelilla värvib teised ära? Isegi mõne meetri kaugusel? Imestan, et paar aastat tagasi sain vahva lilla-valgekirju sordi, aga nüüd on valdavalt lilla. See toon ei kuulu üldse mu lemmikute hulka. Otsin vaid põhjust, et ta oma aiast eemale peletada. Kui ta teiste kallale kipub, on asi otsustatud. :D

"Emaaa! Miks köögipõrand märg on? TÄIEGA!"

Aaaaaaaah! Lainetabki! Nonii, naabrid. Nüüd läheb lahinguks! Üks asi on tagasihoidlik lillevargus, aga teine köögi rikkumine. Pealegi ei varastanud ma nende naabrite tagant.

Hm. Sein on ikka kuiv! Aga jäätmeämber plumpsub tõstes rõõmsalt viimaseid vedelikujäänuseid põrandale. Nii et siis mõlemad korraga. Tore.

Arukas oligi põrandapesuvesi sinna kallata. Häbi mulle.

Haldja toitmine ja teised kodused jutud

Pilt on illustratiivse tähendusega. ;)

"Ma leidsin täna tee pealt viis senti. See tähendab, arvasin, et leidsin. Hakkasin just arvutama, kui palju see endises rahas teeb, kui pihust pudenes tükike pirukat. Tuleb välja, et kellelgi oli hoopis kõht tühi ja ta ostis mu käest selle tüki!"

Kartulipudru tegemine käsil. Põnn plaanib õue pesu riputama minna.

"Tahad rohelist sibulat ka või midagi?"

"Ikka!"

Ja tulebki. Sibul, petersell, till...

"Kust sa tilli said?" (Sel aastal me ei külvanud, sest tavaliselt on pärast nagunii terve aiamaa tilli täis, aga tänavu miskipärast ei ole.)

"Aiamaalt!"

"Kelle?"

"Ja ongi varsti jälle nädal läbi," uneleb väimees õhtusöögilauas.

"Mismoodi???"

"Ülehomme juba kolmapäev ja palju sealt enam on..."

"Mõtlesin, et läksite täna autoga. Nägin köögiaknast, et auto seisab maja ees. Võtmed jäid ka kuskil silma."

"Et kui võtmeid poleks näinud, oleksidki arvanud, et autoga?"

"Ei noh... et tulite tagasi, aga pole veel tuppa jõudnud."

"Njah. Mina mõtlesin Hiiumaalt tulles, et käiks kohe papa juurest läbi, tooks auto ära (isal oli masin katki ja laenas reisi ajaks meie oma), aga et siis peab enne kodust võtmed võtma. Järgmisel päeval, kui K mind mõisast koju sõidutama tuli, mõtlesin jälle, et näe, ei märganud mainida, et võtku võtmed kaasa, toome auto ära."

Vaikus. Põnn käib tiiru tagatoas.

"Ha-haa! Ma sain alles nüüd aru! Mõtlesin, et kah asi oleks olnud kodus käia ja võtmed võtta."

Kunstiretk

Tegime pesapõnniga väikse rattamatka naabermaakonda :P

"See oli minu põnnipõlves maailma kõige ilusam koht!"

Aga jah. Lossid olid siis suuremad, tornid kõrgemad ja roosid punasemad (eriti need vasakpoolsed).

Sihtpunktiks võtsime Gilda Kunstilabori.

Meretagused auguga kivikesed tuli ju kirjuks pintseldada. :)