Jalutasime tütre ja
sõbrannaga eile mu eksäia kalmu juurest läbi. Käisime pisut "peenart" värskendamas ja äia tädile, kelle nimegi enam keegi ei mäleta (kirikuraamatuist ehk leiaks?), lille istutamas.
Mind ei heiduta surnuaedade tuttavad hauad. Kalmistud on minu jaoks alati olnud midagi sanatooriumilaadset, vaevadest ja valudest vabanemise paigad. Lihtsalt meie, mahajääjad, ei lase mõnest minejast lahti. Eks ma ise niisamuti.
Mind ei häiri ka hooletusse jäänud hauad. Eks kunagi kao ju ikka side ära. Et pole enam, kes mäletaks ja kääpa korda teeks. Las siis olla pealegi murusse peitunud kalmud ja põõsaisse peitunud ristid. Kui väga häirib, siis võib ju aidata.
Õudne on hoopis maitselagedus. Ja ma ei mõtle siniseid obeliske ning plekkpärgi. See on teine kultuur ja las ta siis olla. See on mulle küll võõras, aga aktsepteerin. Jubedad on hoopis kiledega kaetud hauad, kuhu siia-sinna pisut liiva peale puistatud, et kile lendu ei kerkiks. Või siis määrdunud vaibatükk platsikatteks. Või kirkaks värvitud EHITUSPLOKID!!! (et kadunuke ikka kindlalt paigal püsiks?) Ega mulle need suured pruunid "koerakrõbinad" ka istu, aga see on juba minu kiiks.
Kadunukese "kodu" kujundades katsun lähtuda sellest, mis lahkunule meeldinuks. Tundub, et natuke õnnestub. Kui eksmehe õega eksämma hauakivi ostu arutasime, selgus, et olime käinud vaatamas sama kivi, valinud sama (lihtsa ja loetava) kirjastiili ja isegi pildimaitse klappis. Tema pildimõte oli paremgi, aga eks tütrel olegi emaga tihedam side.
Ega too
sinine latern minu valikutega väga ühtiks, aga see oli ämma latern, eluajal aktiivselt kasutatud.
Üks kiiks on mul veel. Kui laste isa ühmas, et eks lasku me tema nimi ka kivi peale valmis toksida, siis hingasin väga sügavalt sisse, et mitte... Mulle pole ebamugav lugeda hauatahvlitelt tuttavaid nimesid. Ka neid, kes vanuse poolest võiksid veel vägagi olemas olla. Aga täies elujõus ringiasjatavad inimesed ei peaks oma nime surnuaias hoidma. See on nüüd küll õõvastav. Tehku uksesilt, kui ilma ei saa. Aastanumber ju nagunii vaja hiljem juurde raiuda, vast jätkub raha nimegi jaoks. Meistrid oma tööd tunnevad. Mina usaldaksin.
Jah. Võib-olla kunagi vanemast peast tunduks see tähtis. Praegu püüan oma aja elamisele kulutada. No ja kes neid asju teab. Mulle ei meeldiks põletusmatus, aga võib-olla on see tunne hoopis mingi eelaimusega seotud? Et sind jääbki vaid topsitäis?
Nii armas, kuidas sõbranna tädi ärasaatmiseks omaksed natukest pingutust ei peljanud ja traditsioonilise laululehe asemel kujundasid toreda mälestuslehe piltide, kirjakatkete ja hüvastijätulauluga.
Millist hüvastijätulaulu ise eelistaksin. Hetkel? Tean. Selle kuuleksin kindlasti mulla alla ära. Teeks minemise kergemaks. Aga segaks naabreid ja riivaks teiste tundeid. Mõjuks pühaduseteotusena. Ent poleks nii mõeldud! Ma ei paneks kaasalaulmist sugugi pahaks. Noh, mul on kärkimist alati kergem olnud taluda kui hella haletsemist. :)
Nii. Kõik see pikk jutt sigines sõbranna postitusest. Nüüd lähen teen ka midagi tarvilikku. Kaevan posti maasse või klopin vaibad ära. :D
