Saime kogu pere nädalavahetuseks kokku. Mina viimane saabuja. Selleks ajaks oli kohustuslik osa läbitud ja kõik puuduv hangitud. Jäi veel Tibu17 koolikott. See, sindrinahk, ei tahtnud teist aastat teenida. Nooremad leidsid muud vaatamist, meie ostsime koti ja läksime üle tänava sööma. Kutsusime pabud järele. Tulidki, aga pesamuna tardus ukse kõrvale prügikasti juurde ja keeldus edasi astumast. Algas veenmisprotsess. Esimese lepitajana väljus keskmine põnn.
"Ta ei taha tulla, " naases ta mõne aja pärast teatega. "Ta ei tea, miks, aga ta ei taha. Ta ei taha midagi."
Kaasa kord.
"Ta on psühholoogiaga tegelenud, " jälgib vanem tibu läbi klaasukse toimuvat.
Kaasa on peaaegu käpuli tänaval, et õigesse kõrgusse jääda, ja püüab pesamuna hingevalu mõista. Kallistatakse. Nuusatakse nina. Küsitakse telefonitsi salvrätte juurde. Aga mure jääb tabamata ja laps prügikasti äärde. Vanema põnni kord. Tulutu.
Ei aita. Ema ajab end ise seinapraost välja. Ei aita jah! Niipalju küll, et laps õnnestub kohvikusse meelitada, kus vanem õde ta sülle tõmbab.
Vaikus. Pikk ja õnnetu. Õed sosistavad vargsi.
"Ta tahab tosse," saadakse lõpuks murel sabast kinni.
"Aga, kallikene, sul ju on!" hämmeldub ema.
"Need on tegelikult nirud küll juba," on suur õde väikse poolt.
"Missuguseid tosse?" uurib kaasa.
"Punaseid," tõlgib suur õde väikese vaevumärgatavat huulte liikumist. "Ja ta tahab täna."
Oeh.
Kui mure tossude pärast on nii suur, tuleb sekkuda, otsustab kaasa, ja jättes pere väsinuma ning leplikuma osa tellimuse ootele, minnakse puuduvat hankima.
Ost tehtud, reisivad õed nooremad kodu poole.
Kaasagi jõuab enne tee jahtumist tagasi.
"Need punased tossud," muheleb ta, "olid väga valged. Punane oli jupike kinnitusrihma otsa."
Ok siis.
Õhtul on minu kord nutta. Siis, kui meelde tuleb küsida, et mis need ihaldatud jalavarjud ka maksid...
"Ta ei taha tulla, " naases ta mõne aja pärast teatega. "Ta ei tea, miks, aga ta ei taha. Ta ei taha midagi."
Kaasa kord.
"Ta on psühholoogiaga tegelenud, " jälgib vanem tibu läbi klaasukse toimuvat.
Kaasa on peaaegu käpuli tänaval, et õigesse kõrgusse jääda, ja püüab pesamuna hingevalu mõista. Kallistatakse. Nuusatakse nina. Küsitakse telefonitsi salvrätte juurde. Aga mure jääb tabamata ja laps prügikasti äärde. Vanema põnni kord. Tulutu.
Ei aita. Ema ajab end ise seinapraost välja. Ei aita jah! Niipalju küll, et laps õnnestub kohvikusse meelitada, kus vanem õde ta sülle tõmbab.
Vaikus. Pikk ja õnnetu. Õed sosistavad vargsi.
"Ta tahab tosse," saadakse lõpuks murel sabast kinni.
"Aga, kallikene, sul ju on!" hämmeldub ema.
"Need on tegelikult nirud küll juba," on suur õde väikse poolt.
"Missuguseid tosse?" uurib kaasa.
"Punaseid," tõlgib suur õde väikese vaevumärgatavat huulte liikumist. "Ja ta tahab täna."
Oeh.
Kui mure tossude pärast on nii suur, tuleb sekkuda, otsustab kaasa, ja jättes pere väsinuma ning leplikuma osa tellimuse ootele, minnakse puuduvat hankima.
Ost tehtud, reisivad õed nooremad kodu poole.
Kaasagi jõuab enne tee jahtumist tagasi.
"Need punased tossud," muheleb ta, "olid väga valged. Punane oli jupike kinnitusrihma otsa."
Ok siis.
Õhtul on minu kord nutta. Siis, kui meelde tuleb küsida, et mis need ihaldatud jalavarjud ka maksid...
No comments:
Post a Comment