Viltu II

Minu ebaõnnestumiste peasüüdlane on järjekindlalt üks ja sama. Keegi ei käsi loll olla, see tuleb mul iseenesest hästi välja.
Eilne Apocalyptica kontsert jäi nägemata, kuna oskasin samaks ajaks tööürituse organiseerida. Lubasin, et tulen põnne hommikuks kooli organiseerima. Minu organisaatorivõimeid arvestades kukkus see hiiglama hästi välja:
19:30 jõudsin koju. 15-minutiga pakkisin laste koolikotid (nad oletasid, et puuduv ranits on piisav põhjus koolist puudumiseks!), pissitasin koera, kastsin lilled, tellisin "naabritakso" ja vurasin raudteejaama. 8 minutit ettenähtust varem!
Nojah, nii ma arvasin, aga... pool tundi hambaid plagistanud, kuulsin rongiinfost, et väikeste segaduste tõttu jagub mõtisklusaega veel pooleks tunniks. Ega mul sealt "teivasjaamast" kuhugi jalutada olnud. Lugesin vastassuunda tormavate kaubakate vaguneid ja hoidsime valgustipostiga (ainus elus asi) üksteisel ümbert kinni, et tuul minema ei viiks.
Rongis läks tuju peaaegu heaks... kuni avastasin, et võtmed jäid ähmiga maha. Aga ei hullu! Pool tundi maja ees + 20 min trepikojas ja sealt mu pere saabuski! ...Õhinaga teatama, millest kõik ilma jäin :(
Aga see päev sai läbi!
Tänane sujus ladusalt, õhtu tõi teatrissegi. Elamustest pikalt kirjutada ei jaksa, paar kohta kiskus liiga koomuskiks ja pani nõutult kulmu kergitama, aga saal rõkkas - ju siis pidi nii olema. Iseenesest tubli tükk - viie tunni peale kukkus vaid korraks silm kinni, aga paar viimast ööd on ka tõsiselt napiks jäänud. Tommingast päris kartsin Maurusena näha - mitte just kõige parem mälestus "Nahkhiirest" hirmutas, et tuleb palagan. Võta näpust! Nii inimlik ja südamlik ja... ah, vaadake ise!
Kojutulek: krunn kuklas ei lasknud tukkuma jääda, bussist väljujat tervitas kottpimedus.
Et oleks, millega pärast läbi lompide toa poole sumada, jätsin saapad linna mineku eel kilekotiga naabri kunstnikerdustega puupostkasti (sihuke hea suur). Postkasti leidsin hädaga üles, jalatsite vahetus oli keerukam (küünealused said põhjaliku muru- ja mudaravi). Kõige hullemaks kujunes kingade ja maha pandud ridiküli kokkuotsimine: keksisin ju saapasse astumise tuhinas hulga maad eemale.
Kodus kõik nagu ikka: lapsed magavad, koer põõnab minu voodis (pea padjal), ahjud jahtunud, põnnidel potis mingi müstiline makaronimagustoit...
Ja und nagu polekski!
Veel: magistriõppe esimene aine tõi A. Uskuge, mina juba oskan seda hinnata!