Mis vihmaussipreili? Ma olen su enda teine ots!

Magamine tuleb kasuks. Muidu võib juhtuda nii:
Sõitsin valla autoga töölt kodu poole, põnnid kobaras ümber. Viimane astub juba välja, kui õnneks märkan, et pooleldi minu istumise alla on torgatud kellegi jope.
"Ahoi! Kes oma asjad autosse jättis?"
Õpetaja aru küll! Ei märka, kuidas lapsed riides on...
Paistab, et igal on oma rõivas ümber. Autojuhi oma? Oleks ka ainus seletus, kui seal ei oleks mind. Nüüd jääb veel võimalus, et... see... mida ma nii lahkesti jagan, on mu oma mantlisaba :$

Aga õues oli üle pika aja tõesti tore olla. Ja arvake ära, keda ma seal kohtasin...

Unemuinasjutud hilistele uinujatele

Ja kirjutame nüüd kõik koos:
Metafooride intrepeteerimine.
Ei! Intepreteerimine. Ei!!! In... inpetree... inn... inprete...
Interpreteerimine? Inter... pre... teerimine.
Kas on alles veel midagigi, mida selgeks magada? :(

Valguse vigurid

Mööda seinu

PulmakinkPesamunal oli igavMälestus vanaisast. Just nii - praogaEelmisest elustLapsepõlv. JääkarutaevasSuurpõnni sündi meeles peab kolhoos :PIse ilutegija

Asjad minu aknalaual

Selline aknalauandus ei käi küll hea maitsega kokku, aga kes ütles, et mul seda on? Pisikese toa pikendus :)
Iiri põhjarannikult leitud suveniirsõbrannalt saadud pulmakinkkaasa nädala eest kingitud lilledja lihtsalt õhtune õndsusnurgake.Pääsesin korraks fotokaga mürama :P

Olete helistanud klienditeeninduse tasulisel numbril. Teid teenindatakse esimesel võimalusel.

ütles tädirutihääl telefonis.

Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh!
Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh!
Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh...

Olete endiselt ootel. Varuge kannatust.

Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh!
Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh!
Tu-tii-tu-tii-tu-tii-tu-tii
tahh-tahh...

Ja nii kaks päeva.
Olen väga tagasihoidlik ja vähenõudlik inimene, aga üha enam soovisin, et võiksin oma muusikavaliku üle ise otsustada. Kõrvadel hakkas valus. Eriti need kõrged tii kohad.

Kassi kutsumine

Seitel läks hommikujalutuskäigule. Ega ta pärast silmavigastust enam kaugele jalutada julge. Kipub viimasel ajal viirastusi nägema ja nähtamatu vaenlasega võitlema. Nähtavatega nii julge pole. Eriti, kui need on kassid. Tappa saab. Seepärast lipsas leplikult magamistoa aknast õue (trepil võinuks naabrikõutsiga kokku juhtuda). Varsti näen - vänderdab kodu poole mu punavalgeke! Teen akna lahti.
"Mäu!"
Kõrgevõitu jah.
"Mine ringiga!", vehin maja nurga poole. "Ma tulen sulle julgestuseks!"
"Määu!" ei ole Seitel asjaga päri.
Ok, ok!
Keegi on akna alla männi juurde redeli viinud, aga sinna on tubli 6 m. Siis on lihtsam juba kassile järele minna. Aga lubage meelde tuletada - ma olen haige!
Silmitsen hoovi. Üsna inimtühi. Vastasmaja õuel käib küll vilgas ehitustegevus, aga sinna on juba sadakond meetrit maad. Vaevalt neid minu tegemised huvitavad. Vupsan hommikumantlist välja ja sirutan selle sabapidi Seitlile nina ette.
"Noh! Siva nüüd! Roni!"
Seitlil näib olevat kange kiusatus sõrmega vastu otsaesist koputada.
"Määu!"
Ok, ok! Ma lihtsalt proovisin! Sikutan mantli tuppa ja selga tagasi. Uuuh! Selle sisse on lund haakunud! Teine hommikumantel, ja koo-hee!
Pilk jääb vööle pidama. Olgu, proovime veel üks kord!
Lasen vöö külge kinnitatud tabureti ettevaatlikult aknast alla.
"Noh, Seitel! Tule nüüd!"
"Määäu!" väljendab kiisu kogu oma hämmingut, nõutust, nördimust ja piinlikkust.
"Va-ban-dust! Ma kohe tulen."
Kolistan tabureti tuppa, tõstan raadio, raamatu ja lilled oma kohtadele tagasi, otsin sokid ja saapad, ja enne, kui ma korralikult ukse avada jõuan, on Seitel toas, voodis, varbad õieli ja keel vilkalt töös.
Et nii lihtne oligi? Kes võinuks arvata.

Kuninga uued rõivad ja uus luul

Ostsin nädalavahetusel uue pluusi ja teksad. Pluusi juures jälgisin rangelt, et alumine äär naba ära kataks. Talvine aeg, ja olgem ausad - pisut ületoidetud naba (pikad sessiaegsed meheema juures elamised ja tema hiljutine juubel on figuurile hävitavalt mõjunud. Õigemini küll ülesehitavalt).
Niisiis, kuna tähelepanu koondus pluusi allosale, jäi märkamata, et ettevaatamatu liigutus venitab dekoltee uute teksade värvlini (mis on nii madalal, et jõudsin eilse tööpäeva jooksul kümmekond korda pükstest välja istuda) ja nabaprobleem on endiselt aktuaalne.
Aga seistes ja rahva seas rüselemisest hoidudes on kõik väga kena. Eriti värv :D
Katsusin oma keha rohkem jälgida, mis pole ju iseenesest paha.
Selline kergelt seksika alatooniga koolipäev siis.
Tänane hommik oli selle võrra vähem seksikas: kurk paistes, lihased valu täis, ise nii kuum-nii kuum... + veel mõned ebaviisakad sümptomid.
Pluss see, et hommikul ärgates olid sõrmed ja peopesad tugevalt pruuniplekilised.
Hm? Öisest kondamisest mäletan, et kraadiklaasi võtsin ma kapiservalt. Joodi seal kindlasti pole. Rooste? Kakao?... Veri???
Lapsed, koer ja kass olid igatahes vägivallamärkideta. Keel ja hambad on puhtad, muidu võiks arvata, et välja on löönud vimm näriliste vastu. Müstika. Mingi uus viirus? Homme ärgates on ka juuksed krussis ja süsimustad?

Ei saa aru!

Pesamuna tuli just pesust. Ühe käega hoidis saunalina ümber, teises käes olid karvased talvesaapad. Duširuumis?!
"Miks?" ei suuda ma küsimata jätta.
"Ma tõin nad lihtsalt ära sealt!"
"Ahah! Et nad läksid vaikselt, kellelegi ütlemata, vetsu pissile ja ei saanud pärast ise seestpoolt ust lahti?"

Kui leiate sihitult tänavail eksleva mustas nahkmantlis naisterahva, olen see tõenäoliselt mina

"Skisofreenik!" arvas mehe sõber suvel ühe tegelase kohta. Kummalised avaldused, segased-vigased kirjad.
"Mul on viimasel ajal mitu korda ette tulnud, et mõtlen üht, kuid ütlen teist. Kas see tähendab, et...?"
"Ra-hu! Sellel pole skisofreeniaga küll mingit pistmist! See on algav skleroos!"
Nuuks!
Täna tuletas see end jälle meelde. Kurtsin õpetajate toas, et tahtsin lapsele öelda: "J kirjutatakse täishääliku ette!", aga ütlesin "kaashääliku". Ise kuulen veel sõna kaja kõrvus ja mõtlen: "Heldus! Kust see laps peaks targaks saama, kui õpetaja puterdab iga kord ise juttu."
Kolleegid lohutasid, et ikka juhtub. Et selle jaoks, kes tunneb ise, et on loll, pole veel kõik kadunud.
Paar tundi hiljem sõitsin teatrisse. Istusin bussis kõrvuti oma toreda tuttava abielupaariga. Ma tean, mis nende nimed on. Ja nende laste nimed. Meie vanematel tütardel on lausa ühesugused nimed! Nende tütar tuli linnast otse. Silmitsesin etenduse eel, et on ikka ema nägu laps! Etenduse järel läksin tedagi tervitama. Nimepidi. Mis ei olnud tema oma. Ema oma oli. Aaah!
On vist aeg nimi ja isikukood peopessa tätoveerida.
Nuuks!

Kuidas lapsendada prussakat?

Telekas mõistatakse hetkel, kes on see tuntud
välismaa näitlejanna,
kes
(põnevus kasvab)
on lapsendanud
(põnevus haripunktis)
lapse,
mis
pole tänapäeval enam kuigi haruldane.
So-soo! Ja et olla eriline, lapsendagem näiteks...

Igast asjast natuke

Meenutusi möödunud nädalast:
Kroonuaiast spikerdatud ja väikeste lisandustega mäng:
Lihtne ja ilus:

Maitse asi!

Kaks kolmanda klassi poissi arutavad koridoris, mis on parem, kas punk või rock.
"Mulle meeldib rock!" arvab üks neist kõhklevalt.
"Mulle meeldib ka," nõustub juurdejalutanud kolmas poiss, "aga Saku Kuld on parem!"

Kärbsepiitsaga kliimasoojenemise vastu

Oluline on improvisatsioon.
Oled kuulnud raginat, kui rott end läbi seina närib? Kogu aupaklikuse juures kõige elava vastu ei ole see muusika, mille saatel ärgata tahaks. Eriti, kui laastulendamiskrobin kõrvale nii lähedal on, et arvad järgmise ampsu su enda ihust haugatavat.
Koputan. Mine näri mujal! Ei midagi. Justkui valjemaks läheb.
Surun kõrva seina vastu - jajah! Seal ta toimetab! Otsin abivahendit, et suuremat müra tekitada. Kätte jääb sipelgamürgi purk (millal ma seda kasutanud olen?). Kuidas on morsena "hoia eemale, sa õnnetu!"? Pole aega uurida, tümitan midagi, aga valesti vist, sest tegelane seinas näib sellest vaid indu juurde saavat. Kell on veidi viis läbi. Naabrid võivad mu üle rõõmustada...
See hääl tundub nagu aknalaua kandist tulema? Surun nina vastu klaasi. Pime. Suunan valguse välja, aga ei aita see mind ega takista sissetungijat. Ristmikule lähenev auto heidab korraks tuled peale. Ei näe! Pigem nähakse autost poolpaljast veidrikku okaspõrsast.
Mis liig see liig! Avan ettevaatlikult akna, pudelit pihustusvalmis hoides (juhuks kui ründab) ja...
Laske mind maha. Või eraldage ühiskonnast. Tehke midagi! Inimene, kes pool tundi räästatilkumist varitseb ja seda mürgitada püüab, ei ole mõistusega inimene...

Aga MIKS?

Ikka on juhtunud, et rongile ja maha ronimisega läheb nii kiireks, et tähtsad detailid jäävad märkamata. Eile tamburis peatust oodates avastasime äkki, etTunnistan ausalt, et mina küll olen rongi ka seisu ajal kasutanud. Korduvalt. Ja ma pole olnud ainus. Ehk aitaks, kui seada sildid ka vagunitesse üles? Piletimüüja võiks veel üle korrata. Ja piletile trükkimine ei teeks paha.

Kohtumine Vanaemaga

Õnnepäev! Jalutasime teisepoolega kaasa emale juubelikinki ostma. Enne sai bussijaamast läbi kõnnitud, vaatamisväärsused päevavalges üle vaadatud. Brrr!
Täitsin automaadist veidi rahakotti ja siis spaasse kinki komplekteerima. Maksmiseni oli kõik ok, siis selgus, et pangakaart... ee... jäi nähtavasti sinna, kus ta jäi.
Tuhisesime automaadi manu. Midagist. Edasi lähimasse pangakontorisse. Eskalaatoril puhkus. Loomulikult! Pank. Sain uue raha kasutamise võimaluse. Jooksuga trepist alla. Aga... vahetaks lõpuks ometi pangakaardil oleva ahvi pildi minu oma vastu? Üles. Eskalaator endiselt surnd! Pilti ei vahetata! Olid ahv, siis jäägu see nii! Raha välja. Tagasi spaasse. Kogu see kallis aeg oli palju tähtsamaks asjaks varutud. Urrr!
Lilled olemas. Koogi võtaks Raatusest. Et ikka võtaks? Koogileti tütarlaps lahkus kulisside taha. Ootasime. Ootasime veel. Valmistusime lahkuma, kui turvanoormees end leti taha surus ja häbelikult abi pakkus. „Kooki? Oih! Seda peab kuidagi kaaluma!... Ma vist ei oska..."
„Ok, andke tort!"
Palju tänu, armas abivalmis inimene! Meil oli seda maiust kellelegi väga olulisele tarvis. Jätsime Sulle ka tükikese :D

Väga Oluline Vanadaam tõusis meid raami najal tervitama. Et 95-aastaselt reieluumurrust huumorimeelt säilitades kõndima tõustakse, on tõeline kangelastegu!
„Mu vanaisa oli Petrogradi proteesivabriku lukksepp!" muheles kaasa vanaema oma kõnniriista kui kättevõideldud pärandiosa üle. Ja tuletas statistikuna oma senised murrud meelde. Pikad saledad sõrmed tõstsid kapist albumikuhja ja ammused ning lähemad ajad välja.
„Sõbranna rääkis, et keegi Ambla vallamajast käinud kunagi ende talus küüditajate eest hoiatamas. Mõtlesime, et oleks vast tore kokkusattumus, kui Teie..."
Aga vanaema oli selleks ajaks juba mujal, muud rahvast aitamas.
„Mina tean lugu mehest, kes iseennast küüditamas käis," meenus seepeale võõrustajast majaperemehele. „Kamandati üht õlletehase autojuhti: "Homme oled nende meeste käsutuses!" Kus sa pääsed! Ühe ukse taga käisid kolm korda. Viimane kord veel vastu hommikut. Perenaine oli lastega linnas paos. Ja näe, peremehel rool peos, polnud aega kodus külalistele ust avada..."
Vanaemale tõi Ambla nimetamine endised ajad-inimesed meelde.
„Seal oli üks Kuulmata pood. Kaupmehel oli selline nimi. Mina ütlesin tädile, et tulin tumma poest. Niipalju jäi pähe, et mingi meelehädaga oli seotud. Ja tädipoeg rääkis, kuidas nad poe aknast sees käisid. Mõni võis mõelda, et olidki vargad. Aga poe uksel olid klaasist ruudud... Näita noorikule seda pilti ka, kus Gustav Ernesaks prouaga peal on!" kamandati kaasat. Gustav Ernesaks olnud saatuse tahtel vanaema muusikaõpetaja. Vanaema oli tollal juba õpilaseks pisut vanagi, maestro aga astunud oma esimesi pedagoogisamme. Ja soostunud, et sellel tütarlapsel väga kõvasti laulda ei maksaks...Passipilt. Emaga koos, sest dokumendi taotleja alaealine.
Vanaema mäletab kõiki: nii ammuseid sugulasi ja sõpru kui ka alles sündinuid. Luges kadestamisväärse eksimatusega üles nimesid ja vanuseid... Ja ei väsinud kaasa tundmast neile, kes tema eest hoolt kandma peavad. Ise hoolitses aga aina: "Koorige endale nüüd need paar marja ära!" osutades mandariinikausi poole. Ja õunad käskis kaasa võtta. Ja veel tundus, et tal kohe oligi meie pärast hea meel. Päriselt ka.

Tartu ja tulnukas

Kolmapäev. Magamata öö, toimetusterohke päev. Õhtuks tuleb Tartusse jõuda. Kolleeg otsib välja sõiduplaani. Ettenähtud ajal tuhiseb üks buss mööda. Poole tunni pärast teine. Külm hakkab. Isegi liiga. Valmistun meelt heitma, kui tuleb ka selline, mis usaldab mu peale korjata. Soe. Mõnus. Hämar. Mootori tasane surin. Jõuan sõbra tõlgitud-kingitud raamatu ( linkimiseks kaanepilti paluks!) ~ 10. lk-le, kui prill ninale vajub. Une, mitte igava lugemuse pärast.
Oimukohaga akna puksimine toob teadvusele tagasi. 17.35. Ahah. Arvestades, et Mäos bussi istudes oli kell ca 15.20, ja et tegu Tartu-Võru bussiga, võiksin olla umbes kus?
Huh! Minu kell näitab tund varasemat aega! Peaaegu Tartus!
Aga bussijaam ei ole küll Tartu oma! Mingi tõeliselt sürr metallämblik on ta oma haardesse kahmanud. Jeeeeebus! Plagan paanikas koletise lõugade vahelt ja näen öö otsa unes vapra ulmesõdalase (s.o. minu) valulikke moondumisi võigasteks kosmose eluvormideks.
Otsustatud! Koju tagasi sõidan rongiga!

Anybody home?

Miks ma ei teadnud sellest enne tütrekese geograafia kontrolltööd?

Minu tänane tarkus

Harjutused harjutatud, õppimised õpitud. 4-aastane noormees asutab juba minekule. Siis meenub:
"Oota! Ma õpetan sulle ka! Ma õpetan sulle täna taktoli!"
Haarab laualt pliiatsi-paberi, joonistab ja selgitab:
"Nüüd tuleb see ästi suul lekka! Kaubalekka! Vaata, kui suul kabiin! Kui hea pikk kälu! Latas. latas. Seda sa ei tunne, see on viskals. See tõstab. Näed, niisugused tiibud on viskalsil. Ja need on palgid. Teeme lingid ümbel, siis sa saad välja lõigata. Nende tiipude jälgi, mujalt sa ei lõika! Lullime selle kokku, et sa saad jälgmiseks kevadeks valmis!"
:D
Paistab, et minu võimetesse eriti ei usuta, aga eks ma annan parima... :)

Kahtlane värk

Õpetaja: "Teil tuleb täna isadepäeva pidu?"
Poiss (4a): "Jaaa!"
Õpetaja: "Kas mina tohin ka tulla?"
Pikk ja kahtlev peavangutus.
"Ma ei tea... Sa pead kasvataja käest küsima..."

Oh aegu, oh kombeid!

4-aastase meenutus:

"Me läksime Marti jooksma. Aga tead! Me ei joostki! Me läksime niisama võtsime kõigilt kommi!"
"Aga laulsite ikka ka?"
"Ei! Me võtsime ainult kommi!"
"Käisite külas kommi söömas?"
"Eii! Me ei söönud teiste külas! Läksime kodus sõime!"

Kuidas mees enda juurde meelitada?

Väga lihtsalt!
Varasel lõunatunnil kiirustas kaasa rongile:
"Rahakott on. Mobiil on. Kus võtmed? On. Muidu oleksin õhtul tagasi."
"Hm? Näita, kus sul need võtmed ongi? Las ma hoian oma käes, et see tulek ikka kindel oleks," aasisin meest. Abielus on tore olla. Lausa suurepärane. Aga paraku on veel ülikool, mis isiklikku elu ei soosi. Parem mitte kiusatusele järele anda. Jorr!
Auto, mille igaks juhuks tund aega vajalikust hilisemaks tellisin, õnneks kiirreageeris. Kiirust ei hakka üles tunnistama. Või vähemalt mitte autojuhti.
Rong kannatas lahkelt ära nii perroonile tormamise kui kaisutuuri.
Siis sõnum. Ei ütleks, et just eriti õnnetu sõnum:
"Musi! Pane käed mantli tasku ja sa tead, miks ma õhtul koju tulen!"
Võtmed!

Lugu sellest, kuidas viinavarastaja neidis külmapoistega kohtus

Kukupai jutt tuletas mullegi lustaka loo meelde:
Tädi rääkis kunagi, kuidas ta Livikos töötades "Kännu Kukke" varastas. Teised viinud ühtepuhku, aga tema, noor tüdruk, ei julenud. Siis aga tulnud sünnipäev. Tädi sidunud pudeli seeliku alla jalgade vahele rippuma, et kui katsutakse, surub kintsud kokku. Ja pärast harutab esimeses ettejuhtuvas trepikojas kalli varanduse enda küljest lahti. Saanudki õnnelikult väravast läbi, aga õues olnud nii käre pakane, et ihusoojas pudel prõksatanud katki. Nii lipanud tädi, punane sitke ollus mööda sääri alla valgumas, pudelikael jalgevahel, trepikoda otsima, aga sobivat polnudki nii lihtne leida...
Eks osalt ka selle kogemuse varal kasvanud temast aus ja karske kodanik :D

Suudlus tundmatult

Tänane päev on olnud mitmepalgeline. Isadepäeva kingid ja mardimaskid said ilma suurema madinata valmis. Loodetavasti jäid lapsed/vanemad rahule.
Juuksurisse maandusin 2 tundi kokkulepitust varem. Hea oligi, jõudsin bussile. Linnas tormasin pangakaarti kätte saama. See oneioleonpiltivaja mäng hakkas juba tüütama. Sain kätte. Pilt on pisike kui hiiremust ja näeb ka sama sarmikas välja. Jee! Lõpuks ometi saab süüa osta! See ajutine kaart oli kena küll, aga maal on suhteliselt vähe kohti, kus seda sihtotstarbeliselt kasutada. Ausalt öeldes polegi.
Seejärel ostutuur, mis väljus kontrolli alt. St - kontroll oli, aga käsi nappis.
Kontroll oli ka rongis. Ei mäleta, kas olengi sellel liinil varem piletit näitama pidanud.
Minu vapustavalt kakskeelne ja õrnalt lauluõlitatud pinginaaber teadis öelda, et ametmees sõidab lihtsalt töölt koju. Ühtlasi saab kontrollides linnukese kirja.
Kolmveerandtunnise vestluse põhjal võib väita, et mu reisikaaslasest oleks võinud omal ajal saada suurepärane psühholoog: delikaatne, aga järjekindel, jutukas, aga tähelepanelik, otsekohene, aga usaldust äratav. Kahju, et ta 12 aastat õppimise asemel mujal mööda saatis.
Paistis, et mina meeldisin talle ka. Miks muidu kättpidi hüvasti jäeti ja suudluski sõrmedele poetati.
A-hah. Nojah. Et. Siis. Mis ma oskan öelda. Mingu tal hästi.
Sellega mu meesteõnn veel ei piirdunud.
Olin oma lapse sõbranna isa rongile vastu kutsunud. Ta aitas armsasti ka asjad tuppa. Seekord kätt ega jalga ei musitatud, küll aga teatasin asjalikult, et lapsed, siin on teile uus isa.
"Jälle?...OK!" kehitas keskmine põnn õlgu. "Mõni ei leiagi endale meest, sinul juba kolmas!" tunnustas ta mõningase mõtisklemise järel uhkusnoodiga hääles. :P
Oma armas-kallis kaasa helistas ja ütles, et ei jõua ööseks koju. Teadagi! Mehed! Eks ole juba abielus oldud ka!
Aga või siin saab keegi pahaks panna, kui niisugune liiderdis kodus? :D
Niiiuts!

Kuus võimalust, kuidas anekdoodist aru saada

Tekst:

Mees läheb Jukuga juuksurisse. Laseb endal habet ajada ja juukseid lõigata, siis paneb Juku toolile ja ütleb juuksurile: "Seni, kui te poisil juukseid lõikate, käiksin ma poes ära."
Jukul lõigatakse juuksed ära, kuid meest ei tule ega tule. Lõpuks hakkab juuksur Jukult pärima, et ei tea, kuhu su isa nii kauaks jääb?
"Ega ta polegi mu isa," vastab Juku. "See onu tuli mulle tänaval juurde ja küsis, kas ma tahan tasuta juukseid lõigata?"

Tõlgendused (3.-4. kl):

"Juku tuli mehega, kellest ta alguses rääkis, et on ta isa..."
"Nali oli selles, et tal (Jukul) hakati habemekarvu ajama."

"Juuksur pidi poodi minema ja mees pidi ise lõikama. Või see... Juku pidi lõikama!"

"Et niikaua, kui isa tagasi tuli, lõikas juuksur ta (Juku?) juba kiilakaks."

"Jutt algas sellest, et üks mees tuli Jukule tänaval vastu ja küsis, et kas sa tahad tasuta juukseid? Ja siis ta võttis ta endaga juuksurisse kaasa. Aga ta jäi omadest juustest kah ilma!"

"Ja nad ootasid ja ootasid ja siis küsis juuksur, et kuhu su isa üldse läks?"

Ja nüüd kõige kurvem koht loo juures.
Valin anekdooti, loen ja mõtlen: "Mis mõttetu jutt? Võõras mees viib tänavalt lapse juuksurisse ja läheb ise minema?" ( Et ta seal oma juukseid/habet lõikamas käis, minuni ei jõua. Vähemalt mitte esimesel lugemisel.)

Harjutamisest praktiline tulu

Kaasa helistas.
" Vabandust! ... ... neljandale korrusele. Kas me ... ... pikemalt, või kui ma Elinaga ... ... ...?"
Paigutan lünkadesse puuduvaid sõnarühmi (unustasin telefoni, räägime praegu, koju olen sõitnud). Võimalikud ka muud variandid :P
"Ok, pärast! ... Sind!" :D

Sõnakunstitund

Näppasin endale hommikul ühe tirtsu. Müstika, kuidas õigesti valitud vahendid silmad särama panevad! Ma armastan oma tööd, lapsi ja... noope! :D (andku andeks need, kes end kõrvalejäetuina tunnevad).
"Koer ei sõi-da ron-gi-ga, ta peab ja-la mars-si-ma!" (hii! Kui juba mulle pähe jääb, siis lastele ammugi!)
"Kus sina mul siis nüüd olid?" uuris klassijuhataja tunni lõpuks teiste juurde tagasi jõudnud tüdrukult.
"Kunsti tunnis!" teatati tähtsalt. (Kunstiõpetaja juures ju!)
"Äääääh!" sumises klass rahulolematult. "Miks tema sai kunsti? Kui meil hakkab, siis tema peab sinuga lugema tulema!" nõuti õpetajalt. :D

Ja veel. Kunstis meisterdasime pildiraame. Ja salaja valmis ka mulle üks. Klassi ühistööna, omaalgatuslikult. OK, kõik ei löönud kaasa. Meel on ikkagi liigutatud.

Must ja valge. Varjunditega.

Vahetunnis läks löömaks. Kaks 1. klassi poissi võtsid suhete klaarimisel jalad appi, sest...
"Tema nügis mind esimesena!"
Ega nad sekkumisega rahule jäänud. Mõlemad põrnitsesid mind altkulmu. Kummalegi paistis tunduvat, et vähemalt üks tou jäi õiglusest puudu.
Pärast tunde kutsusin nad oma tuppa. Mõistatasime. Koputasime. Trampisime. Häälisime. Lugesime. Kirjutasime. Võistlesime. Nemad kahekesi minu vastu. Ja naersime. Pisarateni.

Nendest ei kasva kurjategijaid, ega ju?

Tont või inimene?

Uurime 3-aastase poisijõmmiga pilte. Kaks inimest, kaks arvamust.
"Siga!" teatab ta enesekindlalt roosasse tekki joonistatud tita kohta.
"Mina ütleksin, et beebi," kutsun ma hoolsamalt uurima.
"Vaata nina!" (nojah, millisel inimesel on rõngasnina? Pakuksin, et lutt...)

Järgmine pilt: püksirihm/vöö
"Kutsu kaelakee!"
Jee!

Kas teil on kaks koju sul või?

Nii küsis minult linnakodu naabritirts. Miks? Saime välisukse juures kokku. Tema ees lipsas sisse suur ja... tõukoeratunnustega :D koer.
"Kas sul on koer?" uuris põnn.
"Siin ei ole, aga maakodus on!"

Jõuluvana ja rikutud ühendus

Külapildike: Lasteaiatädid laadivad õhtul väikebussi igas koolieelses vanuses põngerjaid täis, loevad sõnad peale, kes kuhu, ja sõit võib alata. Siin väravas 3 tk välja, seal üks, seal 2... On ka apsakaid ette tulnud, aga maainimeste asi - ei pane keegi pahaks, kui ootamatu lisasuu söögilauda sigineb. :D
Taas kojusõidu aeg. Bussionu müristab sõnad peale:
"Ja nüüd kõik istuvad! Või muidu ma pean jõuluvanale helistama ja mõni jääb veel ilma kommideta!"
"Hää!" kõhistab üks uskmatu. "Kuidas sa saad talle helistada?"
"Kuidas ma saan, kuidas ma saan... Telefoniga muidugi! Mul ju number märkmikus! Ta ikka ise ka pärib aeg-ajalt, et kuidas need teie kandi lapsed ka on? No mis ma olen seni osanud öelda? Et üldiselt ei saa kurta, viksid ja viisakad..."
"Kas sa päkapikkudega ka räägid?" uudistab järgmine juba huviga.
"Vaata, päkapikkudega ongi praegu jama! Eelmisel nädalal tuli liin alla! Nüüd on üks juhe puudu, ja mitte kuskilt ei ole leidnud. Selle jupi taga nüüd seisab. Aga tahaks ikka vähemalt järgmise nädala lõpuks korda saada."
"Aa..." ümiseb salongirahvas lummatult.
"Aga kas sa lumememmedega ka räägid?" paneb üks kahtleja onu veel viimast korda proovile.
"Sa ka hea tüdruk! Mis ma siin räägin, kui pole korralikke lumememmesidki veel!"
Tõsi ta on.
Vaikus. Mudilased on seljad viksilt tugede vastu surunud ja küllap mõtlevad saabuvatest jõuludest ning elu kummalistest kokkusattumustest, et just nende bussijuht jõuluvana parim sõber on. Ja peatus peatuse järel väheneb sõiduseltskond kas ühe, kahe või kolme silleri võrra.

Väikesed suured rõõmud

Hommikul toppisime Põnn17-ga keldriaknad põhkudega kinni. Põnn8 ajas seni õuele memme püsti. Kahju, et millegagi jäädvustada polnud, aga... Hillar Mets joonistab täpselt samasuguseid! :D
Ilm oli ilus ja natuke jõulune. Istutasime sellesse "jõululumme" mõned keldrisse ununenud meetriste idudega kartulid... :D
Vanaisa tuli liiga vara last ära viima! See oli miinus. Aga igasugune aeg oleks olnud liiga vara, nii et mis seal ikka... Nuuts!
Väikepõnn kadus sõbranna juurde ja meie Midipõnniga hakkasime kraamima. Raamatud riiulitest välja ja jälle tagasi, kapid tühjaks ja jälle kokku... Kuidas küll iga kord nii palju asju üle jääb?
Mitte midagi erilist, aga tore oli. Mul on lastega väga-väga vedanud. Tore, et just nemad mulle tulid! :)
Õhtul, kui põnnid juba magasid, helistas kaasa. Tal oli põnev ja töine nädalavahetus. Tahtnuksin lausa seinaprao vahelt piiluda, kuidas ta seal säras ja sehkendas! Olen ta üle nii uhke! Ja tal on nii lahedad sõbrad! (Kallid minu sõbrad, teie olete eriti toredad, aga teid ma tunnen juba ammu ja see pole mulle uudiseks! :D)
Kunagi suvel rääkis mees, et üks sõber imestas, kui muutunud ta on. Kas ei oska ma võrrelda? Minu jaoks on mu mees täpselt seesama võluv ja hoolitsev ja muretsev, kes kohtudes. Ja TARK!!! Appi, kui palju tarkust ühe inimese sisse ära mahub! Ja siis veel oskus seda serveerida nii, et peaaegu usud, et ise oled ka... :D
Jälle ei jõua ma ( oma teki, kassi ja läpaka all pikutades) ära imestada, et olen abielus kõige ilusama, targema, galantsema, andekama, seksikama, nutikama ja ettevõtlikuma mehega maailmas! Juba poolteist kuud!
Aitab! Tal on kindlasti juba piisavalt piinlik mu pärast. :)
Lihtsalt ma pole veel suhtlemisrõõmust üle saanud! :D

Perekond PuhuSüütaSülita õhtulauas

"Nii mõnus oli tulla!" õhkab koolivaheaja viimaseks kolmandikuks koju saabunud vanempõnn. "Ainult meie korteris põlesid tuled! Tundsid kohe, et keegi ootab sind soojas toas..."
Mhmh. Olen just hetk enne seda linnast koju jõudnud ja kompsud köögipõrandale kukutanud.
Vutt-vutt-vutt kuuri puid tooma, ahjud kütte ja pada tulele, sest
"Nii ammu pole emme tehtud sööki söönud!"
Frikadellisupp? Kõlab koduselt. Aga... juurikad juba söömisvalmis, kuid ikka veel külmunud hakklihatahvel laseb end heal juhul tükkideks murda. Asendame vorstiga.
Iik! Mis vorst see on? Laste? Kes söödab lastele niisugust maitsetut ... plönni? Supi rikub ära!
"Midagi krõbedamat, midagi krõbedamat," pomisen maitsepurkide riiulis kolistades ja siis meenub...
Hee! Mul on kotis kaks pi-isitillukest piprakauna. Üks kollane, teine punane. Tegelikult ostsin hoopis seemnete pärast. Vanaisal kunagi kasvasid piprad aknalaual. Ehh! lapsepõlv!
Veidi aega hiljem istme ümber laua ja üritame ninast, suust, silmadest ja kõrvadest pahisevate tulesammastega üksteist mitte põletada.
Vormib ilusad täidlased huuled. Süüa küll nendega ei saa...
Arvan, et villin vedeliku eraldi pudelikestesse ja paksu pressin tablettideks. Tõhus külmetusrohi ja... talvepuid pole ka vaja!

"Lapsed! Kes kooki tahab?" :D

Kuulsustega kohtumise päev

Ruttasin kuu esimesel päeval (rohelise varjuga vihma vastu võideldes) loengumaja poole. Tuul kangutas sirmi. Autod pritsisid pori. Saapahunnik, millega pidin enne koolitust parandusse jõudma, vedas kotirihmu õlalt maha.
Ei, ega ma end halvasti tundnud! Mulle meeldib vihm. Ja sügis.
Ja siis Ta jalutas vaatevälja: kerges mustas mantlis, tuulest ja sajust puutumata. Jalutuskepina kasutatud pika vihmavarju olen vahepeal ise juurde mõelnud. Vist. Ilus, vaba, muretu. Ja mis peamine - ma tundsin ta ära!
"Iiiiii!" kiljusin kaasale keset tänavat telefonitorusse. (Torusse?) "Sa ei tea, keda mina praegu nägin! Minu lemmik Hortus Musicusest! See, kes trombooni mängib! Ja ma tundsin ta näo, mitte säärejooksu järgi ära!"
"Laahe!" muheles mees (tema kuulus kohtumine tuli kohe järgmisena).
Mihkel? Jürgen? Valter? Valter!!! Valter Jürgenson! Ta näeb sukkpükstes ka oivaline välja! Ja mängib kõige kuratlikemate tulukestega silmis. Ja tema kostüüm on minu lemmikvärvile kõige lähemal. :D
Tegelikult me ei ole kaasaga sellised. Enamasti suudame võõraid tuttavaid kohates end vaos hoida. Aga... linnas on vagudega kehvasti.

"Kust sellised tüdrukud tulevad!" ahhetas järgmisel hetkel poe aknale nõjatujate paarist söakam. Kuni end vennasrahva keelele ümber lülitasin ja hõigatust aru sain, olin juba liiga kaugel, et tänada. Ja äkki oleks seepeale õlleraha palutud? Parem ilus vale... :D

Õhh! Ja Kristiine kingaparandajad kuulutan ma aasta lustakamateks teenindajateks!