Sõbrannale tuli minia külla. Ja mina kohe oma perega platsis. Mis sellest, et jõuluaeg. Meil vaja küüned korda teha! Teised sõid ja suhtlesid, jagasid kingitusi. Tema istus köögis, lihvis ja lakkis.
Eks ma tundsin end ikka pisut sandisti ka, et kuidas ma sedasi... Väiksem põnn ei saanud õieti mahti küüsigi kuivatada. Joped selga ja kojuminek! Sellistel puhkudel ei tea kohe, kuidas on õigem käituda. Ei tea ju, kui palju su tulek või äraminek kedagi häirib. Igatahes helistas sõbranna, kui olin majast sadakond meetrit eemale jõudnud, et tema kaasa (tervise tõttu aastaid "koduperenaine") on sellise hüvastijätuta lahkumise pärast väga solvunud.
"Head aega ei tulnudki ütlema?"
Ja miniale:
"Sulle raha ikka maksis ära?"
Ups!
:D
No comments:
Post a Comment