Asendustund. Hädaolukord. Ja koopiamasin läks just katki! Tuhisen 2. klassi uksest sisse lootuses, et laste ees häbisse ei jää. Jagan uksel sündinud ülesanded kätte: kes peab kirjutama võimalikult palju sõnu ülipika K-ga lõpus, kes G-ga keskel, kes K-ga keskel jne. Lapsed nohistavad kirjatöö kallal. Siis loeme ette. Siis loeme nii, et K häälikut ei ütle. Vahepeal mängime "sõnaussi"- lõputäht on algustäht. Lõpuks otsib igaüks oma sõnade lehelt kolm lemmiksõna ja koostab nendega laused.
"Kas ma võin ette lugeda?" küsib esimesena lõpetanu.
"Jaa! Palun!"
"Tiine tähendab ju rase, eks?"
"Tähendab küll, aga..."
"Kokk on tiine!" teatab poiss, laskmata mul selgituseni jõuda.
"Inimese kohta on täpsem öelda rase."
"Kukk on tiine!" kõlab parandus.
"Kukk küll ei ole! Esiteks, ta on ISAlind..."
"Kes siis? Kana või? Kana ei saa ju tiine olla, tal pole kahte kõhhi!"
No comments:
Post a Comment