Kelleks saada, veel ei tea

"Mina ei tea, mida ma edasi tahan õppida. Mis sa arvad, kui ma läheksin keskkonnakaitsesse? Teenindusse? Neid läheb ikka vaja. Ah, ma ei tea. Tegelikult tahaks õpetajaks, aga ma ei taha vastutada, kui mõnel käekirja ära rikun."

Klimbisupp

Suurpõnnil (18) oli palve: "Emme! Kui ma koju tulen, palun tee klimbisuppi!"
Loomulikult!
Paraku kujunes nii, et emme komandeeriti üritust läbi viima ja siis veel ühele osalema ja koju oli oodata prognoositavalt 20.30.
Aga laps tahab süüa! Ja kanatükid juba sulamas.
Ja põnn medium magas tutipeoga vahele jäänud ööd.
"Kas sa keedad supi valmis?" pöördusin ainuvõimaliku koka poole.
"Jaa!" hõiskas pesamuna (9).
Jõudsin klimbitaigna kokku kloppida ja tormasin minema. Selleks hetkeks olid tal porgandid kooritud, sibul hakkimisel, kartulid pesus ja kana keemas.
Kui tagasi jõudsin, oligi supp valmis. Väga ilus supp kusjuures! Söömiseks pisut mage, sest maitsestamiseni me jutuga ei jõudnud ja helistamiseks polnud võimalust ja ju siis ei tulnud endal ka pähe, et võiks. Aga see oli hõlpsasti parandatav viga. Superlaps!
Ainult suurpõnn oli oma taldrikutäie vesimagedat vapralt alla neelanud. Nälg ju. Aga õde ei sobinud solvata. :)

"Ma olen meeleheitel!"

ahastas rahvamaja juhataja. Seda pidi küll olema, muidu poleks ta minu poole pöördunud. Kutsusin sõbrantsi appi. Häbissegi suremine on koos kergem.
"Ok, ma olen jänes," nõustus sõbranna, kui mina alles palvet sõnastasin. "Mul on kõrvad olemas ja valged põlvpüksid ja valge pluus ja roosad ketsid ja..." sädistas ta.
Aga kes mina olen? Sirvisin mõttes kappi. Rohelised pluusid, rohelised seelikud, rohelised kingad, rohelised sukad... Murueit? Kirurg? Värske kurk? Esimene näppu juhtuv peakate andis vastuse. Konn siis konn.

Tulemused: väljanägemiselt midagi Hagar Hirmsa, imeliku hipi ja ninjakilpkonna vahepealset. Olemuselt rabarokkar.
Kavalehe unustasin meelega maha, sest ei osanud seda kuidagi konteksti sobitada. Lähtusin tarkusest, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Kava koostaja arvas muud, aga tema arvamus jäi minu kisa varju. :P Läksin nii hoogu, et jänes ei saanud peaaegu üldse sõna.
Ok, elasin üle. Miskipärast ütleb vaist, et sedalaadi tööpakkumistega ma rohkem kokku ei puutu :D :D :D

Talivili

Huvitav maastik - järskude küngaste kõrval lauged viljapõllud.

"Vau! Onju, need (künkad) on jääaja tekitatud?"
"Ja-jah! Jääaeg tegi meile kõik need laiuvad põllud... Vilja tõi ka tema."

Unekeskne

Kuidas nimetada seda, kui inimene äkki ja hoiatamata põrandale viskub, teise tuppa roomab ja palub ukse lukku keerata?
Argpüksuseks.
Mõnikord avastad end reageerimast üpris-üpris ootamatult. Kord juba minema roomanud, otsustasin veidi tukastada. Kaasa ühines. Üks põnnidestki vist. Varaõhtune vaikne tund.
Ärkasin nõudliku uksekellahelina peale.
Unest virgunud inimese reaktsioonid on hoopis teised. Oled väljakutseteks valmis. Soovid näha inimesi enda ümber.
Kiirustasin avama.
Põhjusega.
Kuidagi oli meelest läinud, et pesamuna on välisilma ununenud. :D
Tukkusin edasi.
Läbi une kuulsin, kuidas kaasa mudilasega köögis kokkas ja ilma-asju arutas.
Plaanitavast klassiõhtust.
Salatikomponentide valikust.
Sellest, kuidas üldse gaas joogi sisse saab.
Ja et kunagi ema täitsa õmbles.
Jaa-jah. Olid ajad. Selle peale tukkusin veel natuke.

Ahvid aias ja ära söödud õnn

Kevad on külmavõetud, aga ikka ilus. Nii, nagu miinuskraadid sõid ära veel sündimata õunad,
panid ebausksed nahka alles punguva õnne.Kell on kolmkümmend viis minutit üks läbi. Ütleb bioloogiline kell. Botaaniline.
Aeg on alati liikumas.
Isegi keskpäevasel vahipostil seistes, selg higipisarais. Või hetkeks maha istunult. Enne äralendu.Järelkasv hingab kuklasse.
Ja aed on ahve täis.

See on mu elu parim päev!"

õhkas üks elevil koolieelik, kui kevadiselt matkalt saabus. Valgehobusemäe tagused künkad olid vallutamist väärt ja selline tagasiside tegi meele härdaks.

Nägime seahernest ja jänesekapsast ja päris jänest ka. Oli selline uudishimulik ja edev pikkkõrva-nolk.Torni abiks võttes saime aimu, kui pikk oli Kalevipoeg. Proovisime praktiliselt, mis juhtub suuliselt leviva rahvajutuga. Ja ronisime ja ronisime ja ronisime. Kord üles, kord alla. Lahe!

Jalgpalliuudised

Otsustavas pallilahingus lõpetajate ja õpetajate vahel saavutasid õpetajad võiduka teise koha. Möödunud aastaga võrreldes on täheldatav teatud tagasiminek, kuid arvestades, et meie tiimist lahkus kaks tugevat ründajast kehkaõpsi, oleks ka liig kõrgvormi nõuda.
Kui päevase kohtuniku õpside ridadesse arvamine käis suhteliselt valutult, siis asenduskohtuniku värbamiseks tuli kasutada mõningasi mõjutusvahendeid (ähvardused kunstihinde kallale minna, järgmisel õppeaastal logopeedi juurde saata jne).
Väravas võttis harjunud koha sisse koristajatädi. Kaitsesse asusid hiljutistest vigastustest toibuvad aednik ja kunstiõps. Sisseostetud esiründajale sekundeeris noortetuba, ülejäänud võistkonnaliikmed (huvijuht, logopeed, klaveriõps) said ülesandeks plats liikumisega täita ja loa kasutada palli tõrjumiseks seda, millega loodus neid kõige paremini oli varustanud - kes rindu, kes häält. Lärm on küll ajast-aega jalgpallimatšide juurde käinud, aga enamasti tuleb see siiski publikupoolelt. Seekord juhtus aga tihti, et vastu jooksev kiljuv ja kisendav sportlanna häiris palli niivõrd, et see poolel lennul kurssi muutis ja heitunult võpsikusse põgenes.
Võistlus lõppes suhteliselt tasavägiselt, 2 : 1 üheksandike kasuks. Uute piltide laekumiseni fotomeenutused aastatagusest üritusest.

Lugu rotist, kes aeg-ajalt arvas, et ta on kass

ja keris end toolipadjale magama.
Seekord aga oli pea tusaseid rotimõtteid täis. Sest kellegi kuri käsi tõstis paarikilose krõbinakoti, millest veel kümnendikki riiuli taha transporditud polnud, teadmata kuhu.

Mina taas see õel ja paha. Selgub, et ka loomapiinamises talent. Aga no... pealt vaadata, kuidas üks väle näriline väsimatult riiulitaguse ja krõbinakoti vahet seerib... Kõik oleks korras, kui mingist hetkest see kraam tagasi kah tassitaks - las loom lõbutseb! Aga ei tassita ju!

Lemmik üritas end veidi aja eest sentimeetrisest uksealuse praost läbi lükata. Teeskles nahkhiirt ja lendoravat ja teerulli alla jäänud suguvenda, aga mis kitsas see kitsas! Mõistab ta nüüd, millist pingutust nõuab minult kapitaguste külastamine?

Viimase aja toredaks trendiks on põlveõndlasse kargamised ja mööda püksisäärt üles ronimised. Kõik on suht ok, kui ON püksisäär. Hommikumantlisaba alla hüpanud ja mööda paljast jalga turniv tegelane oli (pehmelt väljendudes) terav elamus. Mulle ei meeldinud, ja vaevalt temagi mu kisa nautis. Või kes teab :P

Hea tujuga uude nädalasse

Kuidas käituda, kui ärkad pühapäeva hommikul helide peale, nagu oleks kogu küla sinu akna taha vaibaklopile kogunenud, aknast välja vaadates avastad aga kõlblik kuni ületanud kehapaljastajate kokkutuleku? Meie Mees üritab anekdootidega tuju tõsta, aga kuna nad on neid nalju juba paar aastat ilusate ilmadega akna taga pajatamas käinud, siis... no ei aja naerma. Lisaks traavib elamises ringi pesamuna kaaskond, õe kiivalt varjatud lõpupeo aksessuaarid üll. Rrr!
Põnnidelt asjad ära ja põhjalik epistel. Selle koha pealt on siis justkui rahu majas. Aga see paganama tümak-tümak-tümak... see jälitab kiivalt ka kõige varjulisematesse korteri nurkadesse. Aaaaah! MIKS pean mina OMA korteris OMA puhkepäeva veetma suletud kardinate taga, vatitekid kõrvas?
Hee! Aga ei pea ju! Isegi minu elamisest leiab pika otsimise peale pisikesed aga tublid kõlarid! Akende sulgemise asemel teen need hoopis lahti - inimesel on ju ometi õigus tuba tuulutada! Saadan oma muusikalised tervitused teele, sellised, millest ka endal palju rõõmu.
Miskipärast algab üsna varsti rahvaste ränne. Nõtkuvail jalgadel liigutakse kusagile nägemis- ja kuulmiskaugusest väljapoole. Üks näitsik liibub mõneks ajaks puu najale. Rõõmustan juba, et näe - üks maitse, aga siis selgub, et tal võtab minekule asutamine lihtsalt rohkem aega.
:(


Tunnistan ausalt - ületab veidi mu tavaeelistuste piiri. Aga ilusa ürituse alustuseks ja sellise võimsuse juures - värskendav! :D :D :D

:(

there's a pain within
that I can't define
there's an empty space
where your love used to shine
from the night we met
till the day you died
do you think I wished
do you still believe I tried
all too soon we were divided
and life had just begun

will you revive
from the chaos in my mind
where we still are bound together
will you be there
waiting by the gates of dawn
when I close my eyes forever

I belong to you
you belong to me
it's the way things are
always meant to be

like the morning star
and the rising sun

you convey my life
and forgive me what I've done

all too soon we were divided
in darkness and light

will you revive
from the chaos in my mind
where we still are bound together
will you be there
waiting by the gates of dawn
when I close my eyes forever

save me
reverse how I'm thinking of you
every breath I take
brings me closer
closer to forever, to you
I'm waiting for the day that I'm gone

Kes on majas tugevam pool? Populaarsusest ei räägigi :D

Kes keeras oma väikeste valgete kätega kurgipurgilt kaane maha? :P
Jätame välja lobisemata, et tegelikult jõudis minuni üsna lahtine mahuti, üleandja lihtsalt ei märganud seda ;)

Tegelikult on täna tore päev. Isegi üks prillidega kiilakas, kes raudteejaamas avalikku korda rikkus ja kõigest hingest üritas tuju sandistada, ei suutnud seda mitte. Otse vastupidi. Lausa lõbus hakkas :D

Parim enne pole vist ka veel möödas. Kui olin paari kohta helistanud ja eitava vastuse saanud, otsustasin, et mis see 10 km ikka viluga visata. Seda, et vilu, märkasin juba perroonil. Tegin esimesi trotslikke samme kodu suunas, kui siinmeolemelikult pidas kinni noobel auto ja juhipoolne aken keriti alla. Vähe sellest, et peale kutsuti - nimepidi hüüti! Ma pole kunagi nii suure rõõmuga auto suunas sibanud. Avasin ukse, et sisse ronida, kui kõrval peatus auto ja sealtki hõigati mind! Ee...et kohe ei osanudki valida! :D Aga õnneks nii suur kimbatus ka polnud, et end sõidukitest maha oleksin jätnud. Langetasin valiku selle ekipaaži kasuks, kes mu kodule 6 m lähemale sõitis (ja kus minu tarvis vähem ümberkorraldusi teha tuli). Kodus, oma lontis olemisega peeglisse joostes, sain aru küll, et populaarsust ei tinginud hurm ja sarm, vaid et kuidas sa ikka vanainimese tee äärde jätad.
Aga see selleks! :D :D :D

Ülo

Ega ainult põnnil huvitav kohtumine olnud.
Hüppasin koduteel kohalikust poekesest läbi. Umbes sel kellaajal valgub see ikka koju sättivaid külamehi täis. Mõne tuleku järgi võiks aega määrata. Täna sisenes teiste sabas üks, keda polnud justkui tükk aega trehvanud. Kust, pagan, ma teda tean? Ühistust? Traktorist? ... Laudast. Raudselt. Mm! Ülo! Mis ta perekonnanimi oligi... Hee! Ega vist välja ei mõtle. Aga talu tuli meelde. Luuasaare! :D :D :D
Linnateater Vargamäel.

Hoia nüüd korraks hinge kinni!

Põnn vadistab:
"Tead ju neid kahte meest, kes bussis olid? Noh, kerged lõhnad juures ja... Hakkasin neist mööda minema, kui sõbrants hüüdis: "Hoia nüüd korraks hinge kinni!" Mul nii mark! Ütlesin, et olgu vait, ma tunnen neid. Tema aga hüüdis hoopis selle pärast, et helistas just peikale. Oo-kei! Eriti hea..."

Inglise keel edasijõudnutele

pidu - borti
tahvel - cupoard
beebi - babi
nõusid pesema - wacing up
kell- klok

Ilmselgelt on inimesel esimesed sammud tehtud. Kolmekümne küsimuse kohta arvestatav vastuste hulk. Ja üks sõna lehel oli ka õigesti. Nimi.

Homme tuleb mul matemaatika eksam. Siis on õppejõu kord blogida :P

Paharetid

Pesamuna üritas sõbrantsi ööseks meile organiseerida.
"Kullakene, ma olen hetkel vä-ga ebasõbralik, tahan rahu ja vaikust, õhtul magada ja öösel tööd teha," põhjendasin, miks see minu meelest hea mõte pole.
"Aga me ei sega sind üldse!" oli põnn vastutulekuteks valmis.
Oh, jah. Tean neid mitteüldsesid.
"Me võime telgis magada!"
Loomulikult! Tühja sest öökülmast ja köhast.
Jäin enesele kindlaks. Kui ei, siis ei.
Põnn pettus, aga mitte kauaks. Mõne aja pärast sigines meile teine, kraad kuraasikam sõbrants. Tema tuleku kohta polnud ju keeldu.
"Emme! Me tulime jooma."
"Emme! Kas ma selle kampsuniga võin õue minna? Aga kui ma midagi alla panen? Aga kui ma panen hästi palju?"
"Emme, sa pead mulle vist veel seda kuristamise vett tegema!"
"Emme,..."
Huvitav, ega ta enne maininud, et kas võib rohelises telgis magada? Sest juhul, kui ma selle ära keelasin... meil on sinine telk ka.


Teine põnn istus ninapidi arvutis.
"Minu kord!" nõudsin, aga siis helises telefon.
Oli selline pika hüvastijätuga vestlus. Tundus juba, et kõik sai öeldud, tsautatud, kui meenus veel midagi olulist. Nii oma 3-4 korda.
"Ahoi! Minu kord!" kamandasin kõne lõppedes karmimal toonil.
"Oota, kohe! Ma ütlen ainult "tsau" ära," mõnitas tütreke.

Rott oli vagusi. Ei nõudnud, ei luninud, ei kiusanud. Nakitses vaikselt oma elamises. Nii vaikselt, et tundus suisa kahtlane. Mhmh! Minu puuveojope libises puurivarbade vahelt läbi nagu haapsalu rätik sõrmusest.
Nüüd on keegi väga nördinud ja minu jopevoodris kröömuke rišeljööd.

Nii veider ju ka pole?

Vahva vaadata, mis nägu läheb kaasa, kui mu muusikakuulamist veidi aega kõrvalt jälgib. Umbes, nagu sööksin korraga sushit, pliine ja mulgi kapsast. :D

Tunnen end nagu maailma parim kaardilugeja!

Oskasin soovitada Viljandi mnt kaudu Pärnu mnt-le sõitu ja jõudsin peaaegu esimese korraga sihtkohta. Mida ma edasi soovitasin, pole enam oluline, sest kaasa võttis juhtimise üle. Mul oli küll paar head mõtet (nt, et hüppame autoga Pärnu mnt viaduktilt Tehnika tänavale jms), mille realiseerimata jätmine natuke kurvastas, aga teisest küljest - elus olemine on ka vahva.
Ok, korra sooritasime mingi kummalise vasakpöörde ja korra kergitasime auto kaenla alla ja vudisime kikivarvul üle eraldusriba. Aga siis polnud mina süüdi, sest mul puudus selleks ajaks igasugune arusaam, kus me oleme ja kuhu on vaja.

Eesmärk sai täidetud. Kaasa kindlas kohas. Loodan, et tal ka natuke hea meel.

Rott, nagu näha, mind enam elusana kohata ei lootnud. Miks muidu harjutas ta minu saabudes klaveril usinasti matusemarssi?

Ja täiesti asjasse puutumatult

Palume eksponaate mitte puutuda,

süüa ka mitte!Näitusekülastaja jalgade all "Rott" (rasvakriit; 0,3 x 0,4) :P

Kogemata peetud dieet

"Mul jäi tänane lõunasöök vahele," nentisin kahetsedes, kui kolleegidega söögist juttu tuli. Ja siis meenus, et ega ma hommikul ka ei jõudnud süüa. Bussijuht pakkus ühe šokolaadikommi. Ee... ja kui mõtlema hakata, siis eile õhtul olin nii otsas, et vajusin üsna kohe magama. Igatahes söögini ei jõudnud. Ja... ee... eilne lõuna jäi vahele, sest ootasin ekskursante. Ja hommikul ei jõudnud. Aga kolmapäeva lõunal käisin ma raudselt söömas. Ja ma kahtlustan, et vast sõin ikka tol õhtul ka, kuigi hetkel ei meenu. Ja kui nüüd veidi nuputada, siis täna hommikul enne tunde jõin tassi teed.
Mul ei ole toidu vastu midagi. Usun isegi, et oleksin toitumiseks aega leidnud, kui see mulle meelde oleks tulnud.
Ärge teie nii tehke! Esiteks ei aita see apsoluutselt kaalu alandada, sest sööki kohates on jällenägemisrõõm üüratu. Teiseks hakkab siis organism kohe uusi ladusid rajama, sest kogemus näitab, et selles kehas võib varsti jälle raskeid aegu ette tulla.
Samas on nii tore kaasaga solidaarne olla.
Luban, et ei hakka talle mandlite kaotust iial ette heitma. Teen näo, nagu ei märkakski muutust. :P

Kuidas Su päev läks, kallis?

"Mis teed?"
"Söön."
"Mida head? Tead, see lõhe, mis ma pühapäeval ostsin, on nii soolane, et seda on võimatu süüa (veerand tundi heietusi, kuidas see ikka täpselt oli ja mida ette võtta). Mis muidu? Oled juba tubliks hakanud?"
"Mõtlen just, et kas enne magada natuke või..."
"Minu puhul poleks enne magamine hea variant. Eile üritasin (veerand tundi heietusi, miks mul eilsest õppimisest midagi välja ei tulnud). Mõtted ülehomse opi juures?"
"Eks natuke..."
"Oi, sa ei kujuta ette, kui lahe pilv praegu taevas ringi kihutab. Nagu lammas! Nagu magav lammas!"
"Kihutab ringi nagu magav lammas? Kõlab huvitavalt!"
Veerand tundi heietusi, milline see pilv on ja millised muutused toimuvad.
"Tahad oma päevast rääkida? Minu oma oli täna mõnusate väljakutsetega (veerand tundi pajatusi, millistega just). Ja ilm on nii vastikult külm ja tuuline! Kuidas teil? Meil siin... (veerand tundi juttu hetkeseisust ja lähema nelja päeva prognoosist)."
"Armastan Sind, kas tead..."
Minagi ju. Miks ma muidu üle tunni aja telefoni küljes ripun? Ikka, et kullakese käekäigust kuulda.
:D

Tillukese kooli rõõmud

Klassiuksel riputas üks esimese klassi poiss end mulle kaela ja nõudis hommikukallisid.
"Mina olen ka täna koolis!" teatas tema pinginaaber häbelikult.
Mis seal siis ikka. Mahub ka kaks. :D

Puhas sohk!

"S-ii-t. Siit."
"Kas sõna SIIT tähendab midagi?"
"Mkm."
"Siit uksest pääseb lattu. Siit uksest tulid sina..."
"Muidugi! Õpetajad mõtlevad kohe sõnu juurde!"

Nimetop

"Meil on olemas viit sorti kanu ja kukkesid. Need on: metsis, teder,
laanepüü, rabakana ja põldpüü. Nimesid aga on paarikümne jagu," tegi üks tore teadjamees selgitustööd.

Ja 2008. a populaarsemad oleksid?

pakun:

teder: Teodor, Teet, Tereese...
metsis: Ets, Tsisse, Meeta...
laanepüü: Liine, Leena, Ülli, Nepi...
põldpüü: Tõllu, Põlla, Püüp...
rabakana: Baaba, Abakhan...

Roti riputamine

Kohustuslikud kolm ringi kaela ümber tehtud, otsustab rott voodisse hüpata. Aga kõrge on.
Vastu tulles turnija soovile lasen käel pi-isut langeda. Rott laskub ettevaatlikult, näpust kinni hoides, pea alaspidi... Näpp saab otsa, aga rott laskub edasi.
"Ema! Kuidas sa teda kinni hoiad???" imestab pealtvaatav põnn.
"Ei hoiagi!"
Hoopis rott ise on väikese varba küüneotsakesele sisendanud, et see kuskile kinnitub, ja võbiseb ning venib enne allapotsatust nagu veetilk räästa küljes.
Hoota kõrgushüpped tulevad tal ka priimalt välja. Sups ja süles.
Kui nüüd mõelda, et kodustamata rotid on märksa paremas füüsilises vormis, võtab ikka kõhedaks küll.

Õpetajad on vahel nii imelikud

"Ma tahan joonistada!" nuias põnn tunni lõpus tükikest paberit.
"Mis see on?" küsisin, kui tundus, et pilt hakkab valmis saama.
"Tlaka!"
Traktor siis.
"Mis tal taga on?" pärin mulle tundmata haakeriista kohta.
"Mina ei tea!"
"Aga sina joonistasid ju?"
"Ega MINA ei sõida sellega!!!"

EMA on lihtne sõna,

ilus ka.
Õppisin kõnelema
sellega...
(K.K)

Püüan kah mälestusi emast kirja panna, aga juba esimene, mis pähe kargab, on nukramaiguline.

Küünitasin üle vanaema köögilaua aknast välja vaatama. Tädi pere läks linna. Ema läks oma koju. Raadiost laulis Jaak Joala: "Sulle mõtlen nüüd ilmast-ilma ma, ja kui unelm oledki sa, sind ma veel kord nägema pean..."
See oli väga suur ja segane tunne, mis kolmeaastase sees endale ruumi tegi.

Ema oli oma pulmas väga ilus. Aga mina suutsin pildistamise ajaks sukkpüksid poriseks kukkuda.

Kui ühel suvel korraldati järve ääres ujumiskursused, viis ema mu sinna. Aga kõikidele veenmistele vaatamata ei suutnud ma pead vee alla suruda. Ema tõstis mu rattale ja väntas pettunult kodu poole.

Ema hankis mulle mu elu esimese pioneerilaagri tuusiku. Laagris oli tore. Mis sellest, et võõrkeelne. Raudteelaste lastele ju. Aga külastuspäeval sülitas üks vene poiss mulle rivistusel kuklasse. Puhkesin alandusest nutma. Ema pakkis mu kokku ja viis koju.

Ja nii edasi.

Mul on tegelikult vahva ema. Tema energiast saaks kolm küla elekriga varustatud. Lihtsalt minust ei ole talle väärilist vahetust.
Viimati püüdsin talvel emale head meelt teha ja viisin ta poolvägisi teatrisse. Ta kannatas vapralt kõik kolm vaatust värssnäidendit ära. :S

"Mul oleks võinud ikka veel paar last olla", ohkas kord ema.
"Usud, et oleksid välja kannatanud?" muigasin.
"Miks sa arvad, et kõik sinusugused oleksid olnud?"
Õige kah.
Ei oska ma oma elu tema meele järele seada. Miks on nii, et kaks inimest kohe kuidagipidi ei haaku?

Üks kord meenub ometi. Tulin vanaema juurest. Ta oli oma haigusele kinnitust saanud. Läksin oma tuppa. Ilmus ema. Vaatasime teineteisele otsa, kallistasime ja nutsime kaua-kaua. Meie ühine hea haldjas oli hädas ja meil ei olnud võimalik teda kuidagi päästa.

Minu tänased aiatarkused

"Lilli tuleb aeda valida nii, et see õitseks aastaringselt - kevadest sügiseni välja!"

"Õõnsate puupakkude sisse saab lilli istutada. Ega sina ise (s.o. mina) poleks selle peale tulnud?"

"Kastekannu ots käib küljest ära ka. Kui sa tahad, saad selle ära tõmmata."

Tundsin hoopis, et tänaseks tarkustest aitab ja jätan aia targemate hooleks. Toetan taimedega.

Bussid ja reisijad

Eile hommikul mahtusin bussi istumagi. Eespoolse proua kõrval oli akna all koht vaba, kuid sisenenud vanamemme palve peale nähvati: "Ma kohe väljun!" ja pisteti rahulikult veel kolmeks peatuseks nina ajakirja.
"No eks ma siis pea seisma," jõudis pahandatud mammi etteheitvalt lausuda, enne kui ma kohalt sain karatud.
"No ja teie nüüd peate püsti sõitma, kui vaba koht olemas!" hädaldas tädi.
"Pole hullu."
"On ikka inimesed nahaalsed," ei andnud memmele rahu. "On teil veel kaugele minna?"
"Ei. Ei ole."
Ees istuval daamil oli eriti põnev jutt käsil. Kahtlustan, et juba trotsist ei suutnud ta end kergitada. Küllap sõitis paari peatuse jagu plaanitust enamgi :P

Koduteel jäi silma, kuidas üks hilisteismeline tütarlaps vabanevale kohale tormi jooksis. Keegi aga jäi korraks jalgu ja sisenenud vanahärra sai tooli endale.
"Eks ole! Muidu ei jaksa istuda ega astuda, aga vaba istme peale prantsatama on küll mihklid," lugesin välja pika ninaga jäänu pettumus-žestist.

Ühes bussis läks rahvaste rändeks. Daaminimesed kolisid otsustavalt eest poolt sõiduki tagumisse otsa. Hm? Et siin siis parem või?
Veidi aja pärast marsiti vastassuunas.
Ahah. Sama tee oli ette võtnud ka keegi mõõdukalt vanem meesterahvas.
Lõhnas kummaliselt, aga mitte alkoholi ega mustuse järele. Rahvast ei tülitanud, aga pilk, millega ümbrust mõõtis, ei tundunud kuigi arukas.
Teab ta üldse, kus on ja kuhu kulgeb?
Ühel hetkel astus maha ja lahkus peatusest rahulikult ja rahulolevalt. Murelikuks jättis ikka.
Küllap minu käike saadetakse sellisel pilgul sageli.

Täna sisenes bussi kaks napilt kooliealist kukehakatist. Saatsid teineteist ja ümberkaudseid häälekalt "paikadesse, mille asukohta nad ise veel maailmakaardil näidata ei oska." (kaasat tsiteerides)
Lähedal seisvat noormeest, kes neid vaigistada püüdis, üritasid väljuvad jõnglased rusikaga äsada.
"Sülita mõnele mammile..." valmistusid jõmpsikad sulguvate uste vahelt viimaseid vägitegusid tegema, kui kaasal kargas hing täis, kergitas poisid nattipidi maast lahti ja tegi neile meetrijagu lennusõitu.
"Nüüd aitab!" käratas ta, aga väledad päkad teadsid juba, kuhu poole kodu jääb.
"Minust küll pedagoogi ei saaks," põrises mees.
"Vägivald sünnitab vägivalda. Nüüd lähevad ja lükkavad mõne konteineri ümber."
"Nad ei jaksa."
"Tulevad kutsuvad sinu appi. Ütlevad, et jõudu paistis sul olema..."
"Nojah. Vastastikune kähmlus neid ju omavahel riidu ei ajanud."

Kusagil elab ka üks väike poiss. Ma ei teagi, kas tahan, et oleksin tal veel meeles või ei. Kuidas talle parem? Millega kutsusin esile selle pika ja krampliku ja jõuga lõpetatud kallistuse?
Tunnen end reeturina.

Taltsutatud ja koju saadetud

Kahe nädala jooksul kohtasin pealinnas mõnd üksikut naeratust. Aga keegi ei lahistanud ka avalikus kohas nutta.
"Nii tore! Nüüd saab koju. Praktikal käidud..." korrutasin enesele. "Loe kahekümneni! Kolmekümneni! Viiekümneni!"
"Vabalt!" sai üks mina teisest võitu, kui viimane jõnglane nurga taha kadus.
Võib-olla sobiks ma kellelegi lugemist õpetama. Joonistamist. Võib-olla isegi käitumist. Aga kui mulle kohale jõuaks, et need lapsed jätavad mu 9 aasta pärast maha, poleks neil lootustki lõpetada.
Kui isegi 2 nädalat nii mõjub.
Lahkumised on jubedad.
Eriti niisugused.

"Tänan, et sa meid endale külla kutsusid!" ütles üks põnnidest kaasale, kui me viimase praktikapäeva viimase tunnikese tema juures toimetuses ekskurseerides mööda olime saatnud.
Täitsa ise ütles. Õpetaja ei toginud selga ega midagi...
Nad ongi sellised.

"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.

"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks."

"Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin... " kordas väike prints, et meeles pidada.

"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..."

(Antoine de Saint-Exupery)

Minu geeniused 2

Johannes, 1. kl
Tario, 1. kl
Kaimar, 3. kl
Annika, 3. kl
Kevin, 3. kl
Eve, 4. kl

Minu geeniused

Helen, 3. kl
Ronaldo, 2. kl
Rauno, 16 a.

Jätkub...

Sandrid

A: "Saadan sulle ühe pildi. Keda see inimene sulle meenutab?"
B: "Sandrit."
A: "Arva ära, mis ta nimi on?"
B: ?
A: "Sander."
B: "Ei ole?! Uskumatu!... Aga võib-olla lähevad kõik, kellele Sander nimeks pannakse, lõpuks ühte nägu?"
A: "Noh, aga Sander xxx? Mart Sander?"
B: "Mart Sander? See ei loe! Seal on perekonnanimi! Ja xxx Sandrit ma pole nii ammu näinud. Täitsa võib olla, et on vahepeal Sandristunud!"
:D

Liiga palju

Lihtsalt uudishimust

Õpetaja lastega Tabasalu pangal.
"Teeme nii, et tee pealt kaugemale ei lähe."
"Miks?"
"Sest sina võid alla kukkuda ja mina lähen vangi."
"Millal sa välja saad?"

Arenguruumi on

Ärkasin pool üks asemelt, kuhu olin koolist tulles kokku kukkunud.
"Kõht on tühi,"soigusin poolunes, mispeale kaasa laua tagant püsti hüppas ja omleti valmis küpsetas, salatit hakkis ja mahlakruusi kätte kandis.
"Muinasjuttu tahaks," polnud ma eluga ikka veel päris rahul.
"Seitsme maa ja mere taga väikses majakeses mere kaldal elas SMS-laen..." alustas mees uinutaval häälel.
Magasin veel tunnikese.
Aga prillid! Oleks siis need ka keegi ninalt korjanud...

Naerumeeter

Eilsel hommikul kohtasime juba kaht naeratust. Kumbki polnud küll eestlase suul, aga abiks ikka. :D

Kas roostes ajud lähevad biojäätmetesse või vanametalli?

Hommik algas 1.30. Või pisut varem. Seitsmeks said töölehed ja konspektid enam-vähem valmis. Kooli. Tagasiteel põikasin kaasa juurest läbi. Kuni sinnamaani väsimus endast märku ei andnud. Aga kaasa põhjalikud haigutused ajasid mulle ka isu peale. Tuterdasin trammile. Viru all ümberistumine. Logistan siis vaikselt Estonia tagant mööda, endaga rahul, et nüüd saan kenasti üsna kodu ukse ette, kui märkan ümbrust. Assa vanapagan! Nüüd ma siis kihutan rõõmsasti jälle Tondile tagasi. No kas ei ole tropp!
Siis ärkan päriselt. See on ju buss! Peabki nii olema. Kõik väga ok.
Torbik.

Winetrip in Tolaland

Lehesirvimisega Reisikaardile jõudnud, jääb silma Eesti mõisa- ja veinituur. Albu, Jäneda ja Porkuni mõisad, Rakvere linnus (vein), Kalvi mõis, Purtse linnus, Valaste juga, Tola park, Narva Hermanni linnus, Kuremäe klooster, Alatskivi mõis, Põltsamaa loss (vein).
Hind tundub mõistlik.
Tola park? Kas see on tivoli vä? Kui veinist välja magamist silmas peetakse, tundub Rakvere tammik logistiliselt õigem valik. Või viivitatakse lõõgastuspaigaga, kuni ka kaasa ostetud kraam ära lahendatud? :P
Otsin Baltic Traveli kodukalt täpsustust, aga seal pole toladest enam piuksugi. Nojah, nagu lehe sabast lugeda võib -
"Jätame endale õiguse teha muudatusi reisiprogrammis!"
Usalda siis kedagi! :P :P :P

Ärategijad

Ei noh, uhke tunne oli. Lipp lehvis ja meie olime osakesed suurest üritusest.
Siis suundusime oma objektile. Njah. Olime veidi muud ette kujutanud. Autost maha kallatud prügikotte, räämas teeääri... Aga see siin? Hüljatud elamise õuepealne, kuhu keegi kottidega puulehti veab. Hunnik ehitusprahti, mille juures oma kilekotikestega võis vaid abitult naeratada. Et midas? Hakkame majapalke lahti kangutama ja telliseid riita laduma?
Seire käigus saime teada, et... Tal paistab tõsi taga olevat. Hinda seda, tüdruk!
Aga muidu...
hakkas peas lahti kerima ühe eide ja taadi elamise lugu. Elasid eite-taati, kuni eit ära kutsuti. Laut jäi ketikõlistajateta, sest polnud enam, kes lüpsikuga lehma alla istuks. Keldritee rohtus, sest polnud enam, kes seda mooside ja juurikatega täidaks.
Esimese murega üritas taat endalt elugi võtta. Esimene võllapuu sai liiga madal. Teine liiga kõrge. Kolmas oli muidu paras, aga jäi jälle kodust kole kaugele.Kurvastas taat, mis ta kurvastas, lõpuks tassis eide piimapudelid sahvrist jalust ära metsa veerde, kummutas kurbade aegade leevenduseks ja endiste auks Royali pudelit ning istus vaiksetel õhtutundidel aia nurka tornikesse sigu vahtima.
Lüürilisest loost liigutatud, kuhjasin koos teistega õuepealsele metsaalusest ja hoovinurkadest purke ja pudeleid, autorehve, eterniiti, traati, kummalise ollusega potsikuid jne, jne...
Kuni ilmus memm, kes konkreetsete nimede ja lugudega saladuseloori lõhki käristas. Üksikul vanapaaril oli ühtäkki 3 last. Seavaatlustornist sai aiakastmistünni alus...

Pererahvas tahtnud maja maha müüa. Lõiganud selle tarvis puudki parajaks. Teadupärast saab selliselt lõigatud puudega krundi eest kõige paremat hinda.
Kuidas see memm õuele sattus, kuhu ta kadus ning kas teda üldse kusagil registrites sees seisab? Millega seletada, et kõik need pildid, kus tema peal, on aparaadis mustvalged? Nojah, päevateemade juurde tagasi minnes - oli see õu enne, mis ta oli, aga roheliste rakukese töökate käte abil sai temast korralik prügila.

Aga mis kummalised võllapuud need ikkagi olid? Korralikul betoon(vähemalt tundus kaugelt vaadates)jalal, 3 tk reas. Võimalusena pakuti, et jahimajand seal metsloomi mõrvas. Hm?

Operatsioon "Reha"

Kui juba ratas sai välja aetud, vaataks natuke laias maailmas ringi. Käiks tooks naaberasundusest homseks ürituseks puuduva reha näiteks.

Tuleb välja, et see polegi lihtne ülesanne. Kuigi selgub, et olen lausa laadale sattunud, siis reha seal muidugi ei müüda. No kes see hakkab ometi kevadel maakohas reha ostma? Kevadel maakohas ostetakse loomulikult esimese ja teise ringi riidekaupa!

Lillepoe müüja osutus väga hoolivaks. Pakkus oma reha laenuks. Otsis kuuri alt, et sinna sai üks nagu pandud. Pakkus, et kui õhtupoole tagasi tuleksin, siis ta tooks kodust, tal üks täitsa uus. Piinlikuks kiskus juba. Pealegi, 15+15 km õhtul reha pärast ette võtta? Jääb ära!

Ehituspoes aga, oh imet, oligi soovitud aiariist! Varrega. Mis ühest küljest oleks justkui pluss, aga antud hetkel pigem miinus. Sest no kuidas ma sellega siis nüüd nagu 15 km koju sõidan? Aga varrest lahti ka enam lasta ei raatsinud.

Mulle väljakutsed meeldivad. Sidusin oma poekoti ja lillekasti pakikale. Reha juhtus olema selline kahest otsast kinnitusega, torksin lupsti lenksu otsa ja varre lükkasin kotisangast läbi. Lahe. Ainult, nagu 1/2 km pärast maanteekraavis selgus - manööverdada sellise rattaga ei saa.

Hm. Inimesed on imelikud. Võiks ju mõelda, et oi, juhtuks nüüd keegi lähedusse, oleks, kes häda korral abi annab. Aga ei, esimene hirm on, et ega ometi keegi näinud, siis alles hakkad luumurde kokku lugema.

No nii hullusti ei läinud. Natuke mulda püksisääres ja jooksev sukasilm. See-eest oli õppesõit tehtud ja võis teele asuda. Nagu kiuste oli keegi kuri inimene oma teeauke lahtiste munakividega täitnud ja soe ilm oli välja meelitanud noored emad, koerad ja maanteetöölised. Inimesed nagu üldse ei arvestaks, et keegi võib reha transportida!!! No ma ei tea... :D:D:D

Uus mina

Eile kondasin rabas. Iseenesest poleks 3,5 km laudteed maa, mille läbijalutamise üle ohkida tasub, kui vahemaa kodust selleni poleks poole pikem. Ja noh, koju tagasi kah vaja. Koolimaja treppidel treenitud jalad avastasid endi küljest täiesti kasutamata seisnud lihaseid. Ai!
Vastu ööd meenus, et hommikul ju buss ei käi ja ma lubasin lahkelt rattaga tööle sõita. Ja siis loomulikult arvestasin aega pisut valesti. 20 aastat vana ühekäigulise ratta käest 20 km läbimist ühe tunniga on vast natuke palju nõutud? Ratturist üldse ei räägigi. Nojah. Sain paar km lõigata ja jõudsin 2 min enne tundi. Aga see OLI KARM. Õnneks olid teed suhteliselt heas korras ja autodest tühjad (ma ei pruukinud neid oma suure hoo pealt muidugi märgata) :P Hull lugu, et tagasi tuleb ka minna. Et ma siis lähen nüüd. Kohe hakkan minema. Peamine on mitte mõelda sadulast :P

Rappa ja tagasi

Metsaalune kubises käbidest.Mis seal imestada, kui juba meetristel kuuskedel koorem kukil.Loomakesi endid ei näinud, aga viltu istutud puude põhjal otsustasime, et liigsest maiustamisest tingituna on oravad tugevasti ülekaalulised. Muide, kas Sina teadsid, kuidas puupahk paljuneb? Et millalgi tiinusaja lõpul sirutavad tillukesed päkad end emaihust välja ja paterdavad igaüks ise suunas uut puud otsima? Ühele sellisele poegimisele võisime kaasa elada. :)
Tarvasjõe äärest leidsime ürgveise luid, mis tõendavad, et jõe nimi igati põhjendatud on. Maanteeäärsesse jõesoppi on kerkinud arvestatav kopraasundus. Rajamisel on sillad ja palkkattega bulvarid,Inimtegevuse piiramiseks püstitatakse tarasid,
kuid häda sunnil on rakendatud ka karmimaid meetmeid.Raba rohetas kevadiselt,lainetas vesiselt,ja kippus mööda lõuga alla voolama.Tee oli pikk, sihvakas ja jättis talda ainult ühe pinnu.Koduteel kohtasime sipelgakaru.
"Vau!" imestas kaasa.
"Kas Rocca al Mare Age-Li
teeb siukseid kuje sageli?" keksis ta vaimustunult mu kahtlustuse peale, et siin on meile tuttava inimese käsi mängus olnud, ja valmistus järgmiste otsingule tormama.
Mina tahtsin koju.
Kodu oli veel nii
niiniija nii kaugel.Siis korjati meid autosse.
Tänud!