14 January, 2009

Päikesepoisid?

Pidin juba peatusest mööda marssima, sest inimtühi paviljon lubas arvata, et buss on just lahkunud. Siiski-siiski! Katuse all pingil kössitas paksude prillide ja väsinud silmaalustega papi, kelle jalad pingilt väga maha ei ulatanud ja seega silmale märkamatuks jäi.
Otsustasin oodata.
Korraga kostus tema poolt heli, mida vileks on raske nimetada. Pigem kahtlustan ma, et niisugust häält teevad mingid öisel ajal enesekaitseks mõeldud alarm-asjandused. Kuna ta ei korranud, jäi kontrollimata.
Ligi astus lustlik, vähehammastatud mees, roheline jope poolde säärde ulatumas.
Mulle roheline meeldib, lõbusad inimesed ammugi.
"No tere röövel, mõrtsukas või mille pärast sa ära olidki!" pasundas esimene papi.
"Vägistamise pärast!" kiitis teine laia muhelusega. "Kaheksa aastat istusin!"
Näis, et tollane rõõm oli ikka nii suur, et jätkus veel tänasesse.
"Tead, mis mul juhtus," üritas esimene taadu juttu oma elu peale juhtida. "Sundüürnikena läheme ju reedel uude kohta. Asjad kokku pakitud, elame kastide otsas... Aga tegelikult ma võitsin! Sealt on palju lihtsam poes käia!" säras ta.
"Naist tahaks," ohkas teine omasoodu. Tea, kas oli just välja lastud?
"Ära taha naist," õpetas mees, kel naistega kogemusi kaheksa aasta jagu rohkem. "Ta võib olla sul pisikene, aga õelust täis, nii et paneb suure mehe oma tahtmist täitma."
"Oligi väike," osutas naistelemb käelabaga kuhugi oma rinna alla.
Pilguga mõõtes siis nii kuueaastane.
Õnneks tuli buss. Papi, kelle olemasolu mind seda ootma jääma julgustas, istus rahumeeli edasi. Kes teab, ehk istub iga päev hommikust õhtuni. Mulle see peatus igatahes enam ei meeldi. Tore, et pole sinna rohkem eriti asja ka.