Matkakroonikul oli vahepeal tegemist, aga saagu see lugu lõpuni kirja pandud.
Kirjeldatava päeva finišikohta on raske täpselt määrata, paik oli üpris inimtühi. Lepime kokku, et tegemist oli küla lõpuga. See-eest stardiplatsi koordinaadid on kergelt määratavad. Koht sattus kena, lahkumine võttis omajagu aega.
"Täna vist jääb matka algus kuskile kella ühe kanti?"
"ME SAIME IROONIAST ARU!"
Kolmapäev, 14. august.
Öösel sadas. Võimalus oleks sademete hulka millimeetrites määrata, aga H jõudis ülemise topsi enne tühjaks valada.
Meid sadu ei seganud. Kuigi K oli tohutul territooriumil valinud just selle kõige sipelgasema ala, siis teda ei häirinud ka sipelgad, sest need olid seekord nii suured, et võrgust läbi ei mahtunud. K ise mõistagi sipelgaid häiris. Arvatavasti jõudsid nad öö jooksul mitu miitingut korraldada ja telgikattele protestilauseid kirjutada, aga paraku oli kate ajutine.
Meri kohises. Oleks tahtnud laineid näha, aga mets varjas ja mugavus ei lasknud randa jalutama. Tegelikult isegi mitte telgist välja.
Hommikusi askeldusi saatis juba kerge nukrusetoon. Kuigi konservid kottides kahanesid, hakkas teadvusse jõudma, et paari päeva pärast oleme omaenese otsusel sunnitud mereparadiisist lahkuma.
H läitis igavese tule.
Kaheks nädalaks oli varutud 2 gaasiballooni, aga esimene pidas ikka veel vastu. H otsustas, et kuivatab esimese ballooni gaasijäänustega viimased vihmapilveräbalad ära. Tagantjärele on raske kinnitada, et ta õige ballooni valis. Igatahes jätkus gaasi tundideks.
Lõpuks minnakse rannarajale.
K kaotab järjekordselt ära oma märkmiku ja kõik on valmis paanikast osa võtma (välja arvatud märkmik ise, mis juhmi näoga sündmuste keskel asuval luitenukil puhkab ja toimuva üle imestab.)
Kell on kaks. Ollakse liikunud juba usinad 7 km. 😏
Paus.
Läheks ujuma, aga lained on kuidagi... tüsedavõitu.
Ei suuda kõiki ilusaid kive kaasa tassida. No ei suuda. Otsime alternatiive.
Kuna jalad puhkavad, hakkab tööle aju ja genereerib küsimusi.
H: "Miks kormoranid lendavad vastutuult? Kajakas vähemalt triivib ühe koha peal, aga nemad siputavad."
K: "Kui 10 päeva on tuul kogu aeg sealt, siis kuidas purjelaev vanasti tagasi sai? Tassiti? Ja kui valdavalt on kogu matka vältel olnud päike selja taga, miks siis nina põlenud on?"
H loeb rajakirjeldusest, et kuskil eemal metsas pakutakse vaatamiseks majakat, puud ja roigasaeda.
Minnakse.
Keeleoskus paraneb. Märke ja viitasid mõistetakse juba poolelt sõnalt.
Majakaproua jagab meeleldi infot. Iseasi, kas seda 100% mõista ja järgida otsustatakse.
 |
| Näe, alustasime alt servast ja kohe oleme üleval väljas! |
 |
| Pildiallkirja lisamine |
Puu leitakse igatahes üles.
Jupikese aeda samuti.
Tagasi mere ääres jääb mulje, et kogu maailma rannad on siia kokku toodud. Et homseks ka midagi matkata jääks ja finišis mitte ringiratast joostes kilomeetreid täis käia, uuritakse ajatäiteks kõik kivid ükshaaval läbi.
Vett on vähe. 4,5 liitrit kaheks söögikorraks ja pooleteiseks päevaks. Rööviks turiste, aga neid on hõredalt. Lõunal üht nähti, aga sellel oli väga kiire. Märkamise ajal oli juba liiga lähedal, et ründeplaani koostama hakata ja järele talle joosta poleks jaksanud.
Vantsitakse edasi.
H: "Mis siis tänase päeva plaanid on?"
E: "Seitsme-kaheksani käime."
H: "Seitse kõlas paremini."
E-l on hoog sees. Ta suruks vist juba täna rinnaga finišilindi puruks. Kogenumad püüavad tempot maha võtta.
"Mis me muidu homme teeme? Jalutame kämpingust mööda ja tagasi?"
Laagrikohta valides ollakse üpris ükskõiksed. Põhiline, et oleks mingi pinnas.
Tänutäheks pakutakse meile looduslikku nõudepesumasinat ja unustamatut päikeseloojangut.
No comments:
Post a Comment