K tabab end mõttelt, et kööginurgas saab telefoni laadida. Päris üksi ei julge ta oma kallisvara jätta, äkki hakkab sadama ja laadimiskoht on suhteliselt lahtine katusealune.
On varahommik, kämpingulised magavad. K loeb kämpingumajad kokku, mõõdab silma järgi roigasaeda ja vee äravooluvoolikut, arvutab välja krundi pindala, alõtšade maandumis- ja metsataguse tuuliku tiibade liikumiskiiruse, istub mõnda aega lõkkekoha juures pakul, kiigel, pingil, murul ning jalutab krundi läbi päri- ja vastupäeva. Väga aeglane elekter. K püüab elektronidele jooksmist õpetada, aga need ei saa tema vigasest vene keelest aru.
Hommikusöögiks on puder. Nii saabki nüüd olema.
Siis juhtub midagi, mida K ei oskaks uneski näha: K leiab telki kokku lapates selle põhja alt kokkurullunud vaskussi.
K on elevil, küü mitte eriti. K kardab juba, et peab hakkama sabalahast ja kunstlikku hingamist tegema, aga lõpuks demonstreerib tegelane, et pole tal häda miskit. K käib mitu päeva äraseletatud näoga ringi ja tunneb end erilisena. K käib veel mitu päeva peale matka lõppu tundega ringi, et ta on äramärgitud ja väljavalitud ning püüab sellest igal võimalusel inimestele rääkida.
Matkame.
Kuskil, see koht võib olla nt Ziemupe, meelitavad jäljed liival kaldast üles ronima. Leiame väga erilise paadikujulise pingi (hiljem näeme, et Pavilostas ainult sellistel istutaksegi) ja veel veidi edasi asub täitsa elus puhvet. K ostab sealt peamiselt suveniire, sest isu on veel peaaegu kontrolli all.
Edasi matkates tekib ühel hetkel äratundmine, et oleme mere ääres ja et meres ujutakse. Lähme meiegi.
Karjume, kuidas jaksame, kui hiigellained kallale kargavad. Ütleme nii, et ei ole soe, aga kui juba vette sai mindud, tuleb ära teha. Kuna keegi kopsupõletikku ka ei jää, võib sooritust õnnestunuks lugeda.
K teeb täna ca 20 km pikkuse paljajalumatka. Ujuda võis ju olla jahe, aga päike kütab, liiv on pehme ja sile ning vesi mõnusalt jahutav. E ja H on samuti saapad näppu võtnud. Nende heldimus ja tänumeel sunnivad neid korraga merre põlvitama. Pärast ajavad vajuva liiva süüks.
Ühelgi kehalise kasvatuse õpetajal pole korda läinud sundida K-d iga kolmanda sammu juures kummarduma ja nii juba kolm päeva jutti. K püüab prille ära kaotada, et mitte kive näha, aga saab ruttu aru, et pigem ikka korjaks pisikesi. Kuna K-l pole täpset ettekujutust, milline merevaik välja näeb, korjab ta kaasa kõik kollakamat tooni kivid, klaasikillud ja makrofleksitükid.
Inimesi on meie tulekust vist informeeritud. Pole kedagi.
K leiab puust merekarbi. E ja H ütlevad, et see on virsikukivi ja teevad K meditatsiooniseansist mõnitavaid ülesvõtteid.
K paneb tähele, et E ja H on tempokad rännukaaslased, kuni nad püsivad saabastes. Sest kui nad need ära on võtnud, pannakse millalgi saapad uuesti jalga ja selleks kulub paaaaalju aega.
"Ma tean küll, see pole sul veel kõik. Siis sa paned saapad jalga, kõnnid 10 meetrit ja leiad, et sokid on vales jalas," ohkab K.
"Tahtsid puhata? Istu! Ära mölise," vaigistab H. 😌
Tegelikult on seltskond sõbralik ja kannatab vapralt välja, kui väsimusest sassis K nendega õhtul luitetaguses ümber iga puu jalutab, otsides veekindlat männivõra.
No comments:
Post a Comment