2. päev. Karosta-Rugumi

6. august.
Hommik on karge ja päikseline. H toimetab nagu elupõline Ranna Valve, E lõdiseb, K peab telgis tänupalvet, et ei sadanud, et eile tossud ei hõõrunud, et tuul telki minema ei viinud, et villased sokid oli meeles kaasa võtta jms.

Aitame sipelgatel kandameid kaldajärsakust üles tassida, vee-elukaid tagasi vette ja oleme üksteise vastu üllatavalt tähelepanelikud ning hoolivad.

Toidutegemisel püüab küll igaüks isekalt oma kandamit kergendada, sest kottidesse on tekkinud esimesed kivikesed.

"Ma siiski võtan natuke sinu mullivett. Äkki hakkab janu."
"Lase gaas välja, siis läheb pudel kergemaks!"
"Jopsen oled! Gaas just ongi see, mis pudeli ülespoole kergitab.

Kohev rannaliiv on jäänud ja jääbki minevikku. Edasi kulgeb tee mööda kõvakslihvitud niisket liivapinnast. Kui me just vettevajunud hoonete otsas ei turni. Ägeee!

Juba eelmisel päeval oli tulnud kaaslastelt märkus, et K jalad on sokisääre all kahtlaselt punased. K arvates räägib neis kadedus, sest K-l on jalas uued uhked pehmed meriinovillast matkasokid. K-l on öö tarbeks teinegi paar.

Uurime sõjaehitisi seest ja alt ja pealt, E võimas taskulamp valgustab ka pimedamaid käike. Ületame jõesängi, jalutame läbi fašismiohvrite memoriaali ja kaldaserval möödume mingist rajatisest, mida esmalt peame lauda sõnnikupatareiks (keegi kasvatab seal edukalt kõrvitsaid) ning imestame asukoha üle, siis hakkab tunduma, et tegu on veepuhastusjaamaga.
"See tuulik on seal selleks, et haisu laiali jagada," pakub K. Tuul on tagant ja lõhnad jälitavad matkajaid veel mõnda aega.

H-le tundub, et K kott on teiste omast ülekohtuselt väiksem. Kuigi E oma peaks olema 60 ja K-l 65 liitrit.
"See on Hiina liitrites, need ongi väiksemad. Ja odav oli ta seetõttu, et kriuksuvaba."

Meri on mõnus, ilm imeline. Õige natuke tibutab vihma, nii et K saab korraks oma kalurimantliga poosetada.

Kartus, et rand muutub üksluiseks, on täiesti alusetu. Pidevalt on midagi uut pakkuda. Näiteks see skulptuuride aed, kus ükski taies teisega ei sarnane.

Poode ei pidanud mõnda aega olema, aga kui tuleb teha vaid mõnekilomeetrine haak, siis meie oleme nõus. K kohe täitsa tahaks Maismaa-Lätit ka näha.

Nii muuseas napsame tee äärest mõne kreegi-ploomi, mis on karistuseks enamasti väga hapud.
Valmistume juba uskuma, et poodi me siit ei leia, aga siis tema tuleb.
Eriliselt pakilisi oove justkui polegi, kui kirsiõlu välja arvata. Vett on muidugi vaja.
"Mul oleks inglise keel varsi suus niimoodi!" särab poest naasev K, kes on küsimas käinud, kuhu tühi plasttaara jätta. "Mõlemad saime rääkida ja mõlemad saime aru!"

Hõivame mõneks ajaks laste mänguväljaku, siis vantsime läbi Saraiķi

taas mere poole. Samm pole vist kõige reipam, sest peagi keerab üks mööda sõitnud auto otsa ringi, tuleb tagasi ja küsitakse, kas läheme kämpingusse ja et nad võivad vähemalt pagasi ja ühe meist kohale viia. Keeldume. Autod on nõrkadele.

Mõisa juures tervitab väike aga vapper koer ja juhatab teeotsa kätte. Sellise:

Ainult et meie kõnnime seda teed teistpidi. 😏

Ilus laul. Kahju, et matkates ei osanud.
Vienā valodā raud visi ļaudis
Vienā valodā, valodā tie smej
Tikai dzimtā valoda dzēš sāpes
Prieku dziesmās dod
Atdod pasaulei
(Dzimtā valoda) Ir māte, māte
(Dzimtā valoda) Vīņs vēl saldāks
(Dzimtā valoda) Pasmejies pie sevis pats
Kad tu nespēsi
Ne dziedāt, ne raudāt
Kad tu nespēsi vairs it nekā
Ar debesīm, zemi tu klusēsi
Tas būs tavā dzimtā valodā
(Dzimtā valoda) Ir māte, māte
(Dzimtā valoda) Vīņs vēl saldāks
(Dzimtā valoda) Pasmejies pie sevis pats
(Dzimtā valoda) Ir māte, māte
(Dzimtā valoda) Vīņs vēl saldāks
(Dzimtā valoda) Pasmejies pie sevis pats

Kui hommikul tundus, et ka kämpingud on nõrkadele, siis tasapisi hakkab see mõte meeldima. Saaks pesta, akusid laadida...

Seda kõike valime pakkuma Rugumi.

 K saab jälle keeleoskusi lihvida. Seekord siis käib majaprouaga lobisemas vene keeles.
"Ega ma ometi jälle Ventspilsi Valmieraga segi ajanud? Ütlesin, et plaan on matkata Liepajast Kolkani, aga kui ei jõua, lõpetame... Valmieras?"

Enne meie tulekut olla sadanud siin kaks tundi jutti. Selle suve esimene korralik vihm. Maa on niiske, aga muru juba kuiv.

Õhtusöögile eelneb tuline vaidlus, kas liha või kala.

Võidab kana. 😃