11. päev: Oviši-Miķeļtornis

15. august, neljapäev.

Öö oli vilu, aga mitte väljakannatamatu. Kui märkasid selga panna kõik, mis sul kaasas oli (ka seljakoti), polnud vigagi.

Pealelõunaks plaanitakse kohtumist värskete veevarude ja toiduga, seetõttu võib täheldada teatud priiskamist.

H: "Õllejoomine ühiskonna nimel!"
K: "...ütles ta enne eksimist."
"Kui eksime, küll ma siis äraviskamist kahetsen," nendib H ja surub prügikotti nõudepesunuustiku. Unustades vist, et prügikotti finišini kaasa veetakse.

Unistus viimasel päeval kõik seest õõnsad esemed kive täis korjata on määratud luhtuma kivide puudumise tõttu. Ollakse jõudnud karbialale.

Sekka käbihiiglane.

Puhatakse palju ja tuiatakse nii aeglaselt kui võimalik,

 

aga majakas tuleb tormijooksuga vastu.

Hea, et mööda ei lippa.

Matkajad peaaegu ei tahagi öömaja näha.

Soov on süüa ja palju.

Uuritakse ka hommikusöögi võimalusi ja see, mida kuuldakse, meeldib.

Kõik kadunud asjad kogunevad alati magamiskotti: sokid, vetsupaber, soe pesu... Viimati leidis K sealt saunalina.

Tuulutatakse kämpingumaja, pestakse pesu, nauditakse dušši ja keeratakse rulle pähe.

Uhkustatakse kivikogudega.

Kui kivimiteadus on petroloogia, kas kivikogujad on petrolistid? 😌

Jääb ka meeldivalt palju aega ka ümbrusega tutvumiseks.

H nördib pisut, kui vasakpoolse ja parempoolse maja nunnud kutsud tema priimuse peal koosoleku korraldavad ja selle pisut lömmi löövad, aga siis lüüakse lömm välja ja õnn on taas õuel.

Hüvastijätt merega. 😭

K on voodist võõrdunud ja kolib põrandale. Vähemalt telgi jätab püstitamata.