Suvesalat "Hommik on õhtust targem"

 Õhtul pole ju ometi tahtmist toiduga jännata. Eriti kui on suvi ja inimene parajasti üksi kodus.

Seega uurisin, mis kapis on, kas leitu võiks maitsta või mitte ja lõikusin-segasin kõik avastamise järjekorras kokku: keedukartul, oliivid, sink, juust, hapukoor, majonees, tomat.

Maitsesin. Miski nagu väga ei häirinud. Kui, siis ... kartuli võiks järgmisel korral ära jätta. Ja singi.

Järgmine kord saabus juba hommikul. Ei olnud vahepeal rikkalikumaks muutunud külmikusisu ega  kasvanud kokkamise isu.

Oliive pool purki. Juust. Rohkem juustu. Hapukoor, majonees. Tomat. Hmm. Midagi tegelikult võiks veel ... Oi, küüslauguampull! Miks ma sind eile ei märganud? Mõned küüned küüslauku. Samas. See on nii väike anum, jääb seisma, riknevad viimaks. Purk küüslauku. Nüüd on küll hea. Natuke kärtsum. Leiba võiks kõrvale võtta. 

Kellele sellist toitu pakkuda? Ainult endale. Kes teine oleks nõus niisugust asja suhu panema?

Nagu kodused muhelevad: "Sobime hästi koos elama, sest me ei söö kunagi teise eest toitu ära. Liiga erinevad lemmikud."

Tänukummardused lumehangeni ja tagasi

 Alustagem hommikust.

Õhtul olid murelikud kodused telefonitsi tungivalt soovitanud mul hommikul hässsti rahulikult tööle sõita, aga kui ma kell pool seitse koera pissitades ta lume sisse ära kaotasin, sain aru, et roolimine - see pole täna üldse minu teema. Sõiduolud on niigi sandid, milleks liiklejatele minu kujul veel lisastressi tekitada. Kohale viib mind täpselt sobival ajal liinibuss ja küll ma kohalt tagasi kah kuidagi kulgen. Kui vaja, siis jalgsi. Need 8-9 km marssimist nagunii mööda külge maha ei jookse ja kui keegi peakski autoga mu küljele pihta saama, siis paksus lumes on ikkagi võimalus ellu jääda palju suurem jalutades kui juhtides.

Jõudiski õhtu kätte ja rõõmustasin veelkord oma hommikuse valiku üle, sest no ei oleks tahtnud hangedest õiget autot otsida, ammugi seda kaenlas koju tassida, kuna sõita poleks ma sellega ilmselgelt julgenud. 

Kõik oli läbi mõeldud: kohane riietus, HELE jope, head saapad, paar helkurit, kirgas taskulamp ja toidetud mobiil. Tuli auto eest või tagant, sukeldusin viisakalt teekraavi.

Millega ma EI arvestanud, olid kaastundlikud kodanikud, sest

vaevalt 3-4 km jalutanud, peatus vastusõitev BOLT kirjadega auto (mida olin 1,5 km varem endast (minuga samas suunas) möödumas näinud, ja ilusas (kuigi mitte emakeelena kõneldud) eesti keeles kutsuti mind peale. Et "spetsiaalselt minu pärast ja pole kohta". 😳 

Hääl võõras. Kes või kui palju on autos? Ei näe.

Ää ... ee ... Mina olen ikka lastele õpetanud, et ei ronita esimesse võõrasse peatunud autosse ja kodused on mulle sisendanud, et ... ma olen väärtuslik. Kui muuks ei kõlba, siis varuosadeks või aiamaale väetiseks, aga see ei tundunud plaan. Tänasin ja püüdsin märku anda, et üldse poleks vaja olnud, kodu juba paistab (mis see 5 km siis ära pole, mul head prillid!) ning rühkisin edasi. Abipakkuja proovis veelkord, aga no ma kogu kehakeelega andsin märku, et juba koputan trepil saabastelt lund maha. Nii ta siis edasi sõitis. Ja mingi aja pärast tagasi. Mingi aja pärast sellepärast, et esimese ringipööramiskohani oli hulk maad.

Kust ma tean? Sest hetk hiljem sõitis mulle vastu järgmine auto ja ... peatus. Sealt ei tulnud keegi midagi ütlema ja kuna ma pole kunagi kellelegi õpetanud, et 2. võõrasse peatunud autosse ei tohi minna, siis marssisin otsustavalt see mõni meeter tuldud teed tagasi, avasin ukse ja ... huh ... tundsin juhi häälest ära. Ka tema pidi minu pärast 2 korda sobivat ümberpööramispaika otsima.

"SUUR AITÄH, et hoolisid ja viitsisid nii palju vaeva näha!" pomisesin koduteeotsas autost välja ukerdades.

"Ah, mis! Oma küla inimene ju!"

Olgu siis pealegi. Tema sai vähemalt tänatud. Aga see teine abistaja ... Palun, ära pikka viha pea! Ma usun, et tulid rahu, sõpruse ja heade kavatsustega. Püsi ikka sama abivalmis, olen tegelikult hirrrmus tänulik, aga mul pole siiamaani õrna aimugi, kes Sa olid või kust Sa tulid (peale selle, et kahelt poolt ja BOLT-iga). Usun, et kunagi jõuab mu tänu ikkagi Sinuni või kui ei jõua tänu, siis tuleb millalgi mõni teene Sinu juurde, sest heategudel on ju kombeks ringelda. 😉 

Oi, on tore rongisõit...

Üle pika aja liikusin pealinna poole rongiga. Kaaslane polnud kunagi varem rongiga sõitnud, mõtlesin, et pakun elamuse.

Vaatasin kodus püüdlikult peatus.ee-st väljumis- ja saabumisajad. Sobisid hästi meie plaanidega. 

Endiselt imestan. Väga lihtne on sattuda valele perroonile, kui oled peatuses esimest korda ja sul on sellestki keeruline aru saada, kummast suunast rong tuleb. Kui perrooniga eksid, pole lootustki rongile jõuda. 

Istuda saab ilmastikule vastavalt külmal või kuumal metallil, kui just ei märganud kodust toolipatja kaasa võtta. Et see katusealune vihma eest ei kaitse, polnud täna probleemiks. Päike säras taevas.

Ükski netist loetud aeg ei klappinud nendega, mida perrooni ekraan näitas. Õnneks olid vahed mõneminutilised ja reeglina hilisemad.

Rong oli puupüsti rahvast täis. Isegi kuskilt postist või pingist kinni haaramine osutus keeruliseks. Võimalik, et olime kõige populaarsemas vagunis, aga kuhugi edasi trügida ei tekkinud kiusatust. 

Kaaslane oli veendunud, et peab minema piletimüüja juurde piletit ostma. Õnneks ta ei teadnud, kus müügipunkt asub. Kuna reisijaid oli ohtralt, kulus piletööril tulekule üksjagu aega.

Elasin veidi esmakordse reisija rolli sisse. 

Päris hirmutav. 🙂

Pole kindel, et mu kaaslane edaspidi veel kunagi rongiga sõita soovib.

Kirjandusest

 "Kui ma näiteks liiklusavarii juures kirjutan juhtunu kohta väga täpse ja detailse luuletuse, kas see on dokumentaal-luule?"

"Ei, see on JULM."

---

"Tammsaare "Tõde ja õigus" ei ole aimekirjandus vaid..."

"Muistendid."

---

Mis valdkonda kuulub raamat "Hoidised"?

"Ajalugu?"

Hm! Ma siiski ei liigitaks muumiat hoidiseks, kuigi konserv ta ju on.

🤔

---

Mida tähendab raamatu kohta märge algupärand?

"Pole ümber kirjutatud."

Seda ma nimetaks mustandiks.

---

Miks ei ole mõne raamatu (nt entsüklopeedia) puhul kirjas autorit?

"Autor on teadmata või surnud."

Salapärane kingitus trepikojas

Uksekell.

Korteriperenaine naudib samal ajal ilu-und.

Ilu-uni jäetakse koheselt kus see ja teine, seda enam, et too ei näi soovitud mõju avaldavat. Pigem vastupidi. 

Kuidas käituda? 

Mu meelest külatelefon on juba kõigile sõnumi saatnud, et mulle lähipäevadel külla tulla ON KEELATUD. Mis teen? 

Hõikan läbi suletud ukse hauataguse häälega: "Siin elab koroona!"? 

Surun maski pihku ja hiilin ettevaatlikult esikusse. Avan vargsi ukse ja piilun trepikotta. Ei kedagi. Ainult üks roosa kinkepakk on lillejuurikakastis ukse kõrval. Hetk hiljem avaneb trepikoja uks ja sealt vaatab mulle vastu sedavõrd ehmunud meesterahva nägu, et mul ei teki kiusatuse raasugi kontrollida peeglist, mis või kes teda niimoodi ehmatas.

Lasen külalisel naabri uksest sisse tormata ja annan talle natuke aega toibumiseks. 

"Hallo, kas nägid, kes mu ukse taga käis?"

"Ei. Pime oli. Mingi tume bussi moodi masin ja tundus, et naisterahvas."

"Naabrimees ka ei näinud?"

"Ei. Ausõna. Pime oli."

Usun. 

Lähen, piilun pakki. Hm. Hmhmm.

Mesi. Sellest saan ma aru. Välistab kõik tuttavad mesinikud. Üks sellenimeline inimene on küll sõbralistis, aga miskipärast välistaks ka tema. 😄

No aga see rohupudel??? Niimoodi ilma karbi ja manuaalita? Kes võiks minust eeldada, et torman ummisjalu ükskõik-mis-rohtu tarvitama? On mul maovaevusi? Ok, iiveldab, aga see on üks väheseid sümptomeid, millest oleks kahju loobuda. 

Või läks kinkija pisut segadusse ning jättis märkamata, et see arstim ravib magu, mitte madu? 😕

Helistan esimesele pähetulevale sõbrale. Nii piinlik, kui kotid sassi ajas ja abikaasa jaoks olulise rohu mulle sokutas.

Sõber ei taha omaks võtta. Hm.

Guugeldan. Tundub kellelegi hädavajalik ravum. Võiks isegi isiklikule kaasale sobida.

Helistan. Ristküsitlen. Ta ei taha farmakoloogiahuvilist sala-austajannat omaks võtta.

Mis siis ikka. Pildistan. Võimas FB, aita! 

Aitabki. Pole vaja kuhugi pilti üles riputada ega järelpärimisi korraldada.

Puhtsüdamlik ülestunnistus. Kes tegi, miks tegi ja mis tegelikult selles salapärases maoravipudelis on. Avan korgi. Jap. Tabletid need tõesti pole. Pigem puljongipulber või eksootilise ranna liiv. 

Võimalik, et isegi katsetan. Võimalike kõrvaltoimete korral kontrollige rohutopsi mu vasakus käes ja viimaseid kirjavahetusi Messingeris. 😉

Sügisporgandid

Vahtisime koeraga õhtul kaheksa paiku külmikusse ja too kõneles laia suuga, et täna keedetakse siin peres seljankat.

Miks ka mitte? Sinki oli, peekonit oli, mingi kogus lihatükke, sibulat, hapukurki, kartulit, paprikat, tomatit, oliive... Ainult porgand asus aiamaal ja seal on oktoobri lõpus sel kellaajal kottpime, kui just kuu ei paista. Seekord ei paistnud.

Õnneks asub meie maja sellises suurepärases kohas, et aiamaa leiab ka pimedas kergesti üles: kui alustuseks kaevad porgandi asemel välja sireli, tähendab, et pole veel aiamaani jõudnud, kui männi - oled natuke kaugele kõndinud ja kui lööd hargi asfaldisse, oled krundi piiridest väga väljas. 

Jätsime toas tule põlema, aga sellest polnud erilist abi, sest elektrihind on nõrgemad pirnid lakke keeranud. No mingil määral aitas õige ilmakaare määramisel. 

Loomulikult oli kaasas telefon (kellel poleks?) ja selle küljes on tõhus taskulamp, ainult et millegipärast suudavad sissetreenitud automatismid esmalt pildistamisnupu üles otsida ja kuigi ma teadlikult selfide tegemist väldin, siis sellistel hetkedel sünnivad ilmekaimad portreevõtted, mida siinmail nähtud. Sama kiirelt kui ülesvõte tehti, sai see ka ära kustutatud. Ainult traumeeriv mälujälg jäi. Sellised jäljed on üllatavalt sügavad ja pikaealised.

Tundub, et sügis on aiapidajasõbralik. Mügrid olid talvevarusid ladustades ka külvaja peale mõelnud, nii et porgandeid jätkus supiks ja jäi ülegi. Või siis arvasid mu aialoomad, et kuna ma viimasel kuul pole peenramaale sattunud, on see hoiustamiseks kõige ohutum ja käepärasem koht. 

Nüüd jälle tükil ajal pole sinna asja. Seljankat jätkub vähemalt nädalaks. 😏

Kobras. Allilmas tuntud kui...

Eesti keeles: kobras. Vene keeles: ...no keeleotsa peal... Tean, aga ei tule meelde. Google Translate, avita! 

Kобры - tõlgib Google.

Ei ole see sõna.

Castor fiber, ütleb ladina keel. Proovime seda tõlkida.

Касторовое волокно - pakub Google. Riitsinuskiud. Aa-hah.

Klõpsime paar korda edasi-tagasi. Justkui hullemaks läheb kogu aeg. 😆

Proovime inglise keeles.

Cobras - tuleb pakkumine. Aa, all väikses kirjas on õige pakkumine ka: beaver.

Ja siit lõpuks ka бобр.

Natuke veel ja oleksin pühapäeval kuulajatele kinnitanud: "Kасторовое масло сушит реку!"

Peaaegu lahendatud müsteerium

Eile vahetasin suitsuanduri patarei uue vastu. Pärast piiksus kuidagi palju sagedamini.

Otsustasin, et tuleb see asi laest alla võtta. Viisin juba taburetigi valmis, aga siis sai pealehakkamine kuidagi otsa. 

Tulin täna koju, "turvamees" tegi kohe piiks.

Ohkasin, ronisin lae alla ja lõpetasin piiksuja piinad.

Vantsisin kööki ja koer asus kohe kelkima, et tal käisid päkapikud ning tõid maksavorstirõnga. Et veendugu ma ise.

No veendusin.

"Piiks!"

Pidin juba tuppa tormama, kui taipasin, et seda tegi koer. Elevusest.

Rahustasin peni, et võtku hoogu maha, lämbub veel ära.

"Piiks!"

No seda küll koer ei teinud!? Tal oli suu silmini maksavorsti täis.

Tuiskasin tuppa ja põrnitsesin suitsuandurit. Pingsalt. Nii pingsalt, et too ei pidanud vastu ja tegi piiks.

MISASJA???

Aa. 

Aahhaaa. 

Et kui anduri alla võtad, võiks patarei kah välja urgitseda? 

Nunuu.

Toimetasin. Vaevalt jõudsin köögiukseni, kui selja taga käis piiks.

"%#¤/()=£@"!???

Marssisin tagasi. Vaatasin andurit. Vaatasin patareid. No ei tundunud, et nad oleks piiksutamise eesmärgil salaja teineteise juurde hiilinud...😶

Mida teeb inimene, kes probleemi üle pikemalt juurdlema jääb? 

Vaatab kaugusse. 

Kuna nii suur probleem nõudis suuremat kaugust, seadsin sammud välisukse poole ja teel kohtusin... vinguanduriga. Too pilgutas kelmikalt silma ja tegi piiks. 

Nunuu. 

Keerasin ta kaela kahekorra, EEMALDASIN PATAREI (juhtmete küljest ühendasin lahti), seisatasin (patarei ühes ja andur teises käes), et mõelda, kuidas need tegelased teineteisest võimalikult eraldi ladustada ja see paganama karp tegi piiks!😲

Nüüd on mitu minutit rahu olnud, aga ma ei imestaks, kui...

10. päev. Engure-kodu

 Esmaspäev, 3. august.

K ärkab. Hingamine on imelik. Ei mingit valu ega surumist rinnus, aga iga sisse- ja väljahingamise ajal kostub imelik hääl. Nagu norskaks ta. K painutab peopesad "teokarbiks" ja püüab oma kopsude olukorras selgusele jõuda. Ta ei norska ju. K on toas üksi. K teab, et ka naabertoas pole kedagi. K muudab hingamisrütmi. Norskamisrütm ei muutu. Järelikult tuleb see ülejärgmisest toast. K rahuneb.

Öösel on vist kergelt sadanud. Hommik lõhnab värskelt vihma ja mändide järele, aeg-ajalt piilub aknasse päike. Kõrvaltmaja ilus väärikas hundikoer suhtub võrkaia taga õiendava klähvitsa salvamistesse külma rahuga, ühel hetkel kastab ta lihtsalt üle.

H keedab villa ees terrasil priimusega selle matka viimast neljaviljaputru.

"Mis mõttes neil EI OLE PLIITI???"

H on nördinud.

Suur köök ja ei ole pliiti!

Leiame pliidi kunagise asukoha. Tõmbekapi all. Pliidiplaadi asemel on nüüd armsad merevaatega lauakatted.

Valmistume ärasõiduks. Väike probleem on selles, et me täpselt ei tea, millisest peatusest buss väljub. Me oleme siin vähemalt kolme näinud. Vahemaadega. Mida meie jalad ei pruugi vale valiku korral vajalikult kiiresti läbida. Küsime poest nõu. H küsiks ka saiakesi, aga õnneks tänaseid veel ei paista.

K külastab kohalikku skulptuuride aeda.

Rahvast koguneb päris rohkelt, aga me ei muretse. Meil on piletid ostetud. 

Bussis selgub, et see ei tähenda midagi. Olgu sul istekoha number piletil kas või kuldses kirjas, bussis kohtadel numbreid pole. Vähemalt oleme bussis. Järgmised poolteist tundi. 

H ei ole rahul. Kuigi talle istekoht jagub. Aga see pole seal, kus tema eeldas.

Riias läheme Rimisse. Kui Rimi seda kuuleb, paneb ta uksed kinni ja peidab sissepääsud ära. 

Läheme siis Maximasse.

K ostab poe šokolaadidest tühjaks. Võib ju arvata, et Laima šokolaad on Eestis tõeline haruldus ja sellega saab kodumaal eksootilise magusaäri püsti panna.

Bussis istub K kõrvale maskis mees, kes lõhnab tugevalt desovahendi järele. Kellelgi teisel pole sellist maskis kaaslast. K tunneb end turvaliselt.

Tallinnas pole pikkadeks hüvastijättudeks aega. K avastab, et kui joosta, jõuab veel Ülemistelt rongile. 

Perroonil meenub, H et kalakonserv ja leib on ikka veel K seljakotis. Peidaks kuskile kokkulepitud kohta?

"Mis kell sa homme koju jõuad?" helistatakse kodust, aga K on juba teel. K on juba päris lähedal.

9. päev. Mērsrags- Engure

 Pühapäev, 2. august.

Ilm on ilus, aga siinne rand sobib paremini lindudele (neid on kuhjaga). Veidi käidud, muutub jalgealune sopaseks, siis hakkab laiutama roostik ja meid suunatakse heinamaale. Et tempot hoida, ergutavad raja ääres sääsed-parmud. 

H astub esireas ja on jutusoonele sattunud. Taga aga pöördub matkajate poole keegi kohalik, kes tahab teada, kust kuhu ja kui kaua. Kuna H kõnetajat ei märka, marsib ta uhkes üksinduses ja saab kõik tõestisündinud lood ning värskemad anekdoodid ära rääkida, ilma et keegi vahele segaks.

Päris õige kämpingu asukoht oli vist hoopis Pekrags. Mersragsi jõutakse nüüd. Matkajad ajavad närviliselt putukaid eemale ja imestavad kohalike üle, kes on kõige pinisevamasse sääsevõpsikusse pühapäeva nautima tulnud ning oma toolidel päikest näkku lasevad.

Ka siinses poes pole pajarooga (huvitav, millal me seda veel valmistaks, kui viimasel ajal pidevalt väljas sööme?) Muidugi oleks narr nii kerge kotiga koju minna, mida inimesed meist arvavad.

Vett ei tassi me ammu juba üle liitri kaasas. Kivide kogumisest oleme suutnud hoiduda (see on hea, sest kivid on siin kole suured).

Istume poe juures pingil ja sööme kohukesi-saiakesi. Kes mida. K viib püüdlikult kõik liigse eemale prügikasti. Korjab maastki paar silma riivavat sodi ja pistab kasti nii, et need kohe jälle välja ei lendaks.

"Sul kukkus midagi!" hõikab H eemalt. K vaatab imestades ringi. Justkui miski pole kastist välja lennanud. Võtab igaks juhuks koristamise suuremalt ette. Nii! Nüüd ei tohiks H-l küll etteheiteid olla.

"Sul kukkus siin pingi juures midagi," täpsustab H. 

Ahah. Veepudel. 😏

H käib huvi pärast ka teises poes, aga ei midagi. Või siiski. H teeb midagi enneolematut: ostab sääsetõrjevahendit. 

Seame sammud üle silla.

Meie ees kõnnib tüdrukutepaar. Kott seljas veidi suurem kui ranits. Nõõõrk!

Tõmbame pika sammuga mööda.

"Nüüd nad ootavad, et me ees ära läheks."

"Ehk lähevad randa?"

"Selliste kottidega?"

"No aga kui neil on seal mitme käigu kostüümid..."

"Kõlarid..."

"Ei, neid me oleks juba kuulnud."

K märkab eemal Kristjan Jaagu kuju. Vau, too tubli mees pole sugugi ainult Riiaga piirdunud!

"Lähme Riiga! Ega me kehvemad ole!"

H aga teab, et see on hoopis Oskars, kaluri poeg. H-l läks uni ära, uuris.

Jõuame mustikametsa ja muinasjutumäele. H teab kohalikust ajaloost ja legendidest kõike. 

"Ehk need tüdrukud kottidega saadeti kodust hoopis mustikale? Ämbritega oli häbi tulla, ämbrid on kotis?"

Korraks unub endal ka, miks me siin oleme. Mustikad. Palju mustikaid. Topime joogipudelid täis. Kott on tegelikult ju 70-liitrine. Kui asjad näiteks magamiskotti pakkida?🍇

Täitsa pikk ja mõnus metsatee. Ainult hambad on sinised ja sellise käega väga kellegi nina ees ei vehiks. 

Rand. 

Jälle metsatee. Meie ees astuvad isa ja ema kolme lapsega. Jõuame neile tasapisi kannule, siis jääme jälle pisut maha, sest perekond tõstab tempot.

"Tuled perega metsa jalutama ja nüüd jookse nagu segane, lapsed kukil, kaks hullu turisti sabas."

Berzciemsis teeme kohvikupeatuse. Enne võiks poest läbi käia... H arvab, et tegelikult pole see mingi maa pärast tagasi põigata. K on poeskäigu vastu. Meil on endiselt pool leiba, konserv ning pudruhelbed varuks. K-le meeldib kerge kott ja võimalus vähem süüa.

Õnneks pole rannakohviku heeringaports ülearu suur. Magustoiduks pakutakse vaadet luikedele, haigrutele ja kahele pensionärile, kes lindudele külje alla üritavad pugeda.

Huvitav, mis teema sellega on? Nii kui koti seljast maha ajad, jalad enam ei liigu. Ukerdame abitult ja kaua hädavajalikke toimetusi tehes (nina puuderdamine, arve tasumine). Siis tõstad koti turjale ja kohe hakkab jälle kõnnimehhanism tööle.

Rand ja kõrkjad. Rand ja kivid. Rand ja liiv. Rand ja paadid.

Rand ja ...tuhanded kormoranid, sekka luiki ja haigruid.

Hommikune teekond ei olnud mõnus, aga nüüd tuleb tasapisi kurbdus peale. K on ise süüdi. K on see, kes tahab kangesti 4. augustil kontserdile jõuda. Nüüd on H nagu üleskeeratud mänguasi ja keksib ees minna, nii et järele ei jõua.

Abragciemsi kandis otsustame, et kui juba, siis juba. Läheme lõpuni. Lõpp on Engures ja kuigi telkimine on tore, siis linna minekuks võiks end natuke sättida. Sättimine tähendab maja. Me ei ole nõudlikud. Ühiselamu, mida rajatutvustus pakub, võiks täitsa sobida.

Ütlevad, et ei saa.

No võtame siis järgmise. "Villa Elisabete". Kõlab nagu matkamaja, eks? 😄

H arvab, et nimi ei tähenda midagi ja see võib olla, mis iganes. Nad on meid lahkelt vastu võtmas. Aga kus me hetkel asume? Ee... et see kohanimi tuleks nüüd (ilma eelneva harjutamiseta) välja hääldada? 😂

Nagu kiuste, läheb rand ilusaks.

Lisandub aina uusi vaatamisväärsusi

ja atraktsioone.

Et oleks ikka võimalikult rohkem kahju lõpetada.

Jälle jõuame rannast metsateele. Jälle meeldetuletused, millest ilma jääme: 

Villa ongi villa.

Onu on meid kenasti oodanud. Palub registreerumise ajaks lahkelt koti seljast võtta ja lubab selle ise tuppa viia.

"Mis te sellega veate? Kive???" imestab ta, kui tal kotti haarates pigem jalad kerkima kipuvad.

Misasja! Meil on seljakotid juba nii kerged, et piinlik lausa.

Onu ütleb, et üle tänava kohvik on kümneni lahti, aga taas selline lugu, et jalad ei liigu. Kulgeme kuidagi kohale.

K-l on suurepärane video H kulgemisest, aga ta hoiab seda reservis. Kui sõpra on kunagi mingil põhjusel mõjutada vaja. 😋

"See tagumine sein jätab mulje, et ongi kivist.

Ja siis pannakse sulle lauale tükk seda plaati, et sa kindlasti nii ei arvaks," muigab H.

Aga toit on hea. Seenene. Või juustune. Kuidas kellelgi.

K leiab, et on puhtaks pesnud täiesti valed riided. Ses mõttes, et selga ta neid nagunii panna ei kavatse, need on küll kuivatatud, aga rändavad kodus koos teistega masinasse. 

Öörahu võiks olla kiire tulema, aga K jalad kisuvad krampi. Ju mõistavad nemadki, et rannalõbud said selleks korraks läbi.

8. päev. Vecmuiža-Mērsrags

Laupäev, 1. august.

Venitame minekuga. Nii palju kui ööbimine väärt oli, meil ei ole, aga nii vähe kui küsiti, oleks kah patt maksta. Leiame kesktee.

Rada on mitmekesine, aga mahematkajale karm. H kurdab, et Google ei oska randapidi kilomeetreid mõõta, aga arvestades, mitu km me ümber kivide keerutame, siis ei ole ka matkakaardi vahemaa täpne. 😃

Ilus on ikka. Rannaäärsed majad ja linnud... Neid on üha rohkem (nii maju kui ka linde) ja mõnda luike näeme päris lähedalt. Uskumatu rahumeelsus! Mine või põnne silitama, nad ei ütle midagi. 

Vahepeal aga on rannas võimatu liikuda (roostik või lihtsalt rand puudub) ning oleme sunnitud võpsikus ragistama. No nii on ka pisut ülekohtune öelda, aga kui keegi küsiks, kust me oma puugid saime, siis viiks nad just sinna.

Samas leiame me sealt kõrge rohu seest näiteks terve sülemi sirmikuid (ainult et kus sa neid siin praed?) ja kõige ootamatumas võsanurgas peavad noored sätitud ja mukitud ning ballikleitides piigad pidu. Raske otsustada, kummad meist antud keskkonnas kummalisemad on.

H on lätlaste kondiitritoodete võrku langenud. Kaltenes seame poe vastas bussipeatuses oma einelaua üles, aga kauaks ei jää, sest kilomeetrid ei kulu justkui üldse. 

Rannas edasi jalutades jõuame müstilise hooneni, millest ei oska kohe midagi arvata. Maainimene K pakub, et ehk on küla seltsimaja, mingid toolid ja lauad ning toidunõud justkui paistavad piirdetara juurest piiludes. Kodus jääb juutuubis selline asi näppu. Kes aru saab, tõlkige mulle ka. Mõne lausega. 😇

Kõnnime järgmise asustatud punktini, mis lubab kaht kohvikut ja üht poodi. Või vastupidi. Ainult et 2/3 neist olla suletud. Otsustame, et kuna nagunii külla minna tuleb, sest vahepeal on jõgi ja mõistlik tundub silda kasutada, siis söögikoha olemasolu korral me sööme, mis sest, et kell on vähe.

Sööma minek polegi nii lihtne. Krundid ulatuvad üsna mereni, nii et vahepeal peab üpris akende taga turnima. Viimane maja, millest mööda ukerdame, on küll mahajäetud, aga aedapidi meres. Suur seljakott seljas, on kitsal kiviaial poomiharjutusi teha päris... huvitav.

Jõuame uhkete eramutega külasse ja jääme suunda valides kimbatusse. Õnneks on lähemas aias keegi mees muru niitmas. Küsime teed poeni ja ta suunab meid meie meelest ülekohtuselt suurele ringile.

"Oleks võinud ju pakkuda, et minge otse aiast läbi."

"Sa maja nägid? Usu, ta on siin ainult tööl."

Siis küll.

Kohvik paistab, kui enam ei oska oodatagi.

Tellime suured, aga see-eest rammusad road.

Kaasmaalased vaikime siin maha. Lihtsalt.

Edasi kulgeb tee läbi männimetsa randa ja nüüd on jupp aega taas pisut Kuramaa rannikut meenutav ala. H valmistub jalgu lohistama ja arvab, et aeg oleks telke üles sättima hakata, aga umbes 5 km eemal paistab midagi, mis võiks olla kämpingu asupaik.

Ongi. Meid sinna ei lasta. Jube uhke, hinnatud ja pikalt ettebroneeritud puhkela, me ei tahagi sinna jääda.

H teeb ettepaneku jalutada pisut tagasi ja telkida männimetsa veeres, aga sõna TAGASI kõlab K jaoks hirmutavamalt kui see, et 1,5 KM PÄRAST ON TELKIMISKÄMPAR. 

K laseb H ette, siis H ei näe, et ka K jalad lohisevad.

"Ma ei näe siin midagi, mis meenutaks..." pomiseb H, aga siis me näeme. Saules Kempings. See on väga viisakas koht! 

Jääme suhteliselt "teenindusmaja" lähedale. Nii pole kauge maa vetsu, kööki või pesulasse roomata. Kummalisel kombel on keskmiselt rahvarohke telkla duširuumides palju vaba ruumi, nii et K ise liguneb mõnuga ja otsustab siis, et täna on tema kord pesu pesta. Laotab need kenasti võrkaiale (naaberkrundi omanik on kindlasti väga rahul).

Seejärel paneb K siva telgi üles (sääsed aitavad kiirustada) ning lahkub unemaale. 

Hommikul kurdab H, et tal hakanud veidi vilu ja läinud tuppa sooja, aga K, kes austusest kaaskämpijate vastu jättis kattegi panemata, ei kurda millegi üle. Tuleb lihtsalt osata kaasa võtta õige arv magamiskotte. 😜

7. päev. Pūrciems-Vecmuiža

Reede, 31. juuli.

See Vecmuisas on puhketalu, mitte küla nimi. Aga sellest edaspidi.

Purciemsis (ciems tähendab küla, K püüab jälle mõned uued sõnad õppida) ollakse küll vara ärkvel, aga minekuga ei kiirustata, sest kümnest peaks vihm üle jääma. No enam-vähem peetakse lubadusest kinni.

Kroonik K naudib. Tal on savi, kas hiljem aruannet koostades jätkub pilte ja tekstiainest. Päevad kihutavad nii kiirel tempol, et kui on meri, siis tuleb seda nautida. Märkmik jääb kotti ja mobiil väljalülitatuks. 

Päike valdavalt paistab, aga tuul on tugev ja jahe. K otsib kotist dressikat, aga kätte jääb sooja pesu ülemine osa. Sobib. Ei ole roosa ja pitsidega, täitsa viisakas pluus.

R pühendus õhtul pesu pesemisele. Mõistagi ei kuivanud see ära ja on nüüd koti külge riputatud. Matkaelu lahutamatu osa.

Umbes 5 km käidud, avastab H, et 1,5 km pärast peaks olema söögikoht ja mitte niisama söökla, vaid restoran. Tundub liiga ruttu, aga kuna hommikul ilma paranemist oodates aega raisati, siis kellaaja poolest isegi võiks süüa.

Nii me kohale jalutamegi: pikas soojas pesus, ihupesu koti küljes kuivamas.

"Meenutan endale natuke seda jahimeest "Noorest pensionärist", kui sinna restosse lähen," muigab H.

H uurib menüüd ja otsustab, et makarone me sööme niigi igal õhtul ning tellib... nuudlid. Need on küll vist riisinuudlid.

K vaatab menüüs hinda salati taga ja ennustab, et salat tuuakse kohvitassis. Ei tooda. Korralikul suurel taldrikul saabub tema roog. 😆

Kuna võib arvata, et salatikogus pole ülearu suur, tellib K struudli. Austria reisi maitseelamuse mälestuseks. 

"Apple strudle and apelsinovõi sok," teatab ta pidulikult kelnerile, kes selle nii ka kirja paneb.

Oi, see struudel maitseb taevalikult. R-ile ja H-le piisab ainult visuaalist, kui nad hakkavad kah struudlit tahtma. Nende soov täitub.

Toit on väga maitsev, aga sellist vaimustust, nagu Melnsilsis, K-s ei teki.

"Mina olen tänulik igaühele, kes meid välja ei aja," leiab H. Mis tuletab meile taas meie välimust meelde.

Õhtustada plaanime Rojas. Või vähemalt käia seal poes.

Randa tekib pilliroopuhmaid, linde näeb üha arvukamalt. Eriti toredad on need tillukesed tegelased, kes  üksi või kambakesi mööda randa vudivad ja liiva-augukestest söögipoolist välja "õmblevad". Nokake toksib tihedalt ja kiiresti, siis vurrrr lendu, natuke maad edasi ja jälle läheb õmblemiseks.

Enne Rojat tekib meil probleem. Probleem tahab, et me täna öösel jälle katuse all ööbiksime. Peale mitmeid ebaõnnestunud katseid (reedeõhtu ju), leiab H Vecmuiža. Ka nemad ütlevad esimese hooga ei, aga siis mõtlevad natuke ja lubavad meid paigutada mingisse vanasse majja. 

"Tundus, et toru otsas oli Inimene," heldib H.

Öömaja suhtes ta kuigi optimistlik pole. 

"Mingi vana haisev sara," ennustab ta. 

Hinna järgi on raske midagi arvata. Võib minna kuidas iganes.

Rojas pole mahti väga ringi vaadata, kuigi tundub põnev koht.

Pajaroad on otsakorral, aga kohalikus kaubandusvõrgus neid ei kohta. (Muide, H, K käis koju jõudes paaris päris arvestatava suurusega asula poes ja seal ka ei olnud, nii et ei kritiseeri!)

Ruuporitest kostab hääli. Mingid võistlused. Rahvas on teel staadionile. Ime siis, et ööbimiskohti ei jagunud.

Rand muutub kitsaks ja kiviseks, vahepeal valime kõndimiseks rannamaantee. 

Mõnisada meetrit enne Vecmuižat on aiaga piiratud telkimisala. Vetsu ei paista. Veekraan ehk on kuskil. Silma ei jää. H on korraks kahe vahel, kas minna edasi või jääda, aga K EI TAHA aeda, K on valmis puukuuris magama. 

Kardetud puukuur osutub avaraks romantiliseks aidatoaks. H küsib kaks korda hinna üle. Perenaine arvab kindlasti juba, et peame kalliks, aga meie ei suuda kõrvu uskuda. Selline hind kolme eest kokku? Mitte ühe inimese koht?

Voodid.

VOODIPESUD.

KOER.

KASS...

Kui valmistud arvama, et enam paremaks minna ei saa, kutsutakse sauna. 

Ja pakutakse kuuma kooki. Lisaks hooliv ja imearmas perenaine.

K jumaldab Lätit ja lätlasi!

6. päev. Uši-Pūrciems

Neljapäev, 30. juuli.

Und oli pisut seganud mõte, et laine telki loksub ja kuna telgi taga kõrgus hiiglaslik luitevall, võis arvata, et vihma korral saadetakse sealt paar jõge mere poole teele.

Vihma kord jäi ära. Taevas oli küll pilvine ja hommikupoole krabistas katusele ka mõni piisk, aga selget aega jagus piisavalt, et telk kuivaks tuulutada ja kokku panna. Vähemalt K-l. 😁

Eile olid meid haigrud peaagu telkimiskohani saatnud. Sanglepad kaardusid kui palmipuud kõndijate ja mere kohale, kitsad ülehüpatavad ojad vulisesid jalge ees.

Sellist muinasjuttu jagub ka täna mõneks ajaks. 

Käib väike kiusatusega võitlemine, kas süüa rannal paar võileiba või minna kohvikusse, millega kohtume lõunaks pisut varasel ajal. Aga kuna poodi on nagunii tarvis minna ja kohvik on nii ranna ääres, et sellest tuleks edasi minemiseks läbi jalutada, laseme kiusatusel võita.

Ja õigesti teeme.

Tegelikult oleks pidanud julguse kokku võtma ja selle söögikoha personali pildistamiseks üles rivistama. Selline teenindus lihtsalt ei ole üldse tavaline. Toidud on maitsvad ja väga mõistliku hinnaga, valmivad ruttu. Toidutoojad nii rõõmsad - nii rõõmsad, ilusad-ilusad, juhatavad su istuma (ja sina trambid kohale, endal kruusatee kannul). Saame kenasti oma suuremad võidud ja ägedamad reisielamused ära rääkida, sest nii siiralt ja suure huviga küsitakse. Juhatatakse, kuidas poodi minna, kus asuvad strateegiliselt tähtsad objektid jne jne. Aga ega siis ainult meile, kõigile jätkub tähelepanu. Ja kliente neil jagub.

Ei tahakski edasi minna.

Tasapisi tutvustavad end nõrgad sajuhood, mida tänaseks lubati. K otsib välja oma toreda vihmakeebi, millest H teeb paar ebatoredat pilti. 😁 K ei taha neid näidata. Loomulikult paistab inimene suurem, kui seljale keebi alla jääb matkakott ning kõhule väiksem, aga kah mahukas kott. Ometi usub K, et H enne oma seinale riputamist fotol teda veel suuremaks töötles.

Olgu. No et te ise veenduksite. 😲

Aga kes jääb kuivaks? KES?

H ja R-i õnneks on ettenägelik H broneerinud  Purciemsis majakese. Ei kujutata küll ette, mis laadi majakese kolmele võib saada 25 euro eest. Selgub, et sellise:

Puhas, näeb seest uuem välja kui väljast (kuigi välimus pole kah laita), värskelõhnaline. Vetsud puhtad, pesemisvõimalused seinast seina: tahad, ostad 2 euro eest dušikasutusõiguse, tahad, valid tasuta variandi päikesepaagiga pesulas, tahad, lobistad end lihtsalt kraani juures külma veega üle. 😊

Peremees on hirmus töökas: muudkui niidab, riisub, pügab, rohib. Näeb korras koht välja küll. Kas tõesti ta üksi jaksab??? See ala on niiiiii suur.