Koertega on mul see diil, et ok, sina hammusta, aga mina näitan, kust võib. Et oleks kahepoolselt kasulik. Putukad kipuvad märkamatult ligi hiilima. Üldse on nende hammustustega inetud lood - need ei salenda, vaid lisavad täidlust.
Ühe nurjatu lõugade pärast on säär varsti nii jäme, et katab varbad ära (ok, natuke liialdasin). Siis lendas kohale järgmine ja selle asemel, et tasakaalustuseks teist säärt salvata, hammustas tüki juba vigastatud koivast. Nii, et veri voolas (ja seekord ma ei liialdanud). Tuttav muigas, et kas ma siis lähedusse puu otsa ei vaadanud - kindlasti istus hammustaja seal kusagil oksa peal ja ragistas alles liha süüa. :S
Olen nördinud, heitunud ja piiratud liikumisvõimega. Moss!
2 comments:
Tunnen kaasa!
Vahva jah. Ja natuke palavikku kulub ju alati marjaks ära :(
Post a Comment