Mina jään kõhklevale seisukohale, sest väga palju temaga kokku ei puutunud.
Hommikul oli naljakas loengusse minna. Kott käes ja käed laiali (sest muidu oleks märsike lumiseks saanud) sügavas ja kitsukeses käimiskanalis. Pingviinike, pingviinike...
Ämm komplekteeris kojumineja turvavarustust (retuusid, tuletikud, leivaviil ja lihatükk). Kujutasin täitsa ette, kuidas ma vahepeal tee ääres lõket teen ja liha vardasse ajan.
Vilded istusid kohviku ees pingil, poole meetri kõrgused papaahad peas.
Õhtul oli ehmatav avastada, et raudtee asemel on tuisulained.
Keegi segaduses proua üritas veidi supeldagi (tegelikult oli päris keeruline aru saada, kus perrooniserv lõppeb).
Rongis oli soe ja mõnus. Aeg kulges aeglasemas tempos kui mujal maailmas.
Lugesin kodustele sõnad peale, et nad tuisuga vastu tulema ei hakkaks (aga kui väga hull ei ole, siis muidugi võiks :P)
Kas nad kuulasid?
Traavisin kitsukest saharada pidi suure tee poole. Künka otsas urises traktor ja nügis lumevalli. Kust sinna selline imelik rinnuni ulatuv lumemüür välja ilmus, jäi mulle küll mõistatuseks. Roomasin vallist üle ja traktorist mööda ja mis ma näen? Minu pere autoga saha sabas. Sai just räägitud, et sellele teele ei roni!
Õnneks on uus sugulane väga hea manööverdaja. Tõstis auto kikivarvule, tõmbas tal kõhu sisse ja keeras kodusuunda.
Ma ei ole väga hea uurija.
Sain aru, et Põnn29 ei pääsenudki oma autoga välja. Sõber tõi ta meile.
Kui põnni masin on lumevangis, siis kelle autos ma istun? Minu omaks on see liiga suur. Sõbra oma? Aga millega siis sõbra naine tööle läks?
Issver,benssu pole ollagi! Tähendab, ikkagi minu auto!!! Heldeke! Minu väikseke selliste teeoludega maadlema sunnitud? Mul hakkas halb...
No comments:
Post a Comment