Mehed! Reeglid paika!

Juhtusin selle bussi peale, mis õhtul lasteaiapõnne koju viib. Paar algklassi trennipoissi ka pardal. Kihin-kahin, sidin-sädin...

"Kes meestest mulle kõige lähemal istub?" küsib juht asjalikul ja vastustnõudval häälel.

Salongis tekib kerge peataolek. Siis mõistetakse, et... mehed, need oleme meie!

"Mina," piiksatab lähim lasteaiaMEES.

"Ülesanne selline: toimetad pileti edasi sellele tädile!" kõlab korraldus ja bussijuht ulatab lipiku üle õla.

"Andsin!" raporteeritakse.

"Kätte saadud!" kuulutab proua tagaistmelt.

Buss alustab sõitu. Salongis jutuvada.

"Mehed! Reeglid paika! Räägime ükshaaval, kordamööda... ja räägin ainult mina!" teatab sohver.

Vaikus. 

Natukese aja pärast jõuab mudilastele pärale, et selliste reeglitega nad oma korda ära oodata ei jõua. Ettevaatlikult hakkab jälle sumin tekkima.

"Mehed! Nüüd on nii, et kõik on vait ja kuulavad, mis häält mootor teeb!"

Suriseb. Mahedalt.

Kõik kuulavad. Miks küll? Et kes loksu kuuleb, saab selle endale? :P

Õie - õige giid!

Minu kujutlustes veeretas Hiiumaal iga nurga peal lambakari oma alalõugu ja lambavabadel kohtadel seisvad hiidlased aasisid mõnuga saarlasi ning mandrirahvast.

Esimesi lambaid kohtasin seal, kus neid väga kohata poleks tahtnudki (restorani "Lest ja Lammas" tagaaias.) :D Hiiu naljadest jäi vajaka muidugi eelkõige seepärast, et ma kohalikega vestlust arendama ei sattunud. "Eiffeli torni" juures askeldav meesterahvas kadus teretuse peale puu taha peitu ja Ristna tuletorni kohvikus askeldav tädi oli vestlemiseks liiga tõredas tujus. RMK majakese perenaine oli küll meeldiv ja jutukas, aga temal tuli end parajasti mitme seltskonna vahel jagada.

Viimasel päeval sain oma huumoriportsu kätte (lambaid võin ju koduümbruseski imetlemas käia. Siin neid juba täitsa jagub).

Vaevalt Soeras muuseumiõuele jõudnud,

ruttas meile seeliku lehvides vastu Õie

(seda, et Õie, saime küll hiljem küsimise peale teada. Ja kus on nimeküsimiseks parim koht? Eks ikka suure ja silmatorkava aukirja kõrval!)

Nii et on teisedki märganud. Ei olnud lihtsalt õnnelike juhuste kokkulangemisest hea päev! :P

Pileti hinnad 1.- ja -.50. Nii meeldiv. Oleks ma esimesel päeval sinna sattunud, oleksin teiste päevade jaoks ka mõne pileti ostnud.

Mitte liiga pealetükkiv, aga tähtsatest kohtadest tähelepanu juhtimata mööda jalutada ei lasknud. Krutskiküsimusi küsiv, aga mitte kiusav. Teavet parajas koguses ja mõnusas esituses.

Sääse-pesakastide juures saabus äratundmise hetk. Me oleme kohtunud! Tourestil.

Väga meeleoluka lõpuga reis. :)

15 moodust ämma kõrvaldamiseks

Kõigepealt panid nad mu kaarti lugema. Lootes, et süvenen raamatusse ega märka, kuhu viiakse.

Haa! Olin koduseid salavestlusi täie tähelepanuga pealt kuulanud ja valvsust ei kaotanud ka atlase taga.

Praamil hoidsin targu kinnisematesse ja rahvarohkematesse ruumidesse.

Pere ebaõnn nr 1: saarel ootasid mind sõbrad. Ja väga ootasid. ;)

Vedamine. Vaevalt Kärdlasse jõudnud, murti meie autosse sisse. Esimene juubeldamine möödas, avastati, et varga saagiks ei langenud ainult ämm. Kadunud oli ka

kaamera. Pärast mõningast kultuuriprogrammi selgus, et digikas lebas peidus kuivatuslina all. Ämm jäi endiselt kadunuks.

Ükski õnn ei kesta igavesti. Pererakuke, kes oli "kaotusega" juba leppida jõudnud, vedas õhtul Pallil nägudele hapu naeratuse. Tekkis plaan B - mind telgiga sipelgapessa istutada, aga kuna jõud tasakaalustusid (männi- ja telgituka tagant lehvitasid R ja UP), siis parkisime esimesenajõudnute juhatuse järgi. :D

Öö magatud, märkasin ekipaažikaaslaste nägudelt, et kogutud on värskeid ideid.

Eiffel.

Eks ma seda kahtlustanud isegi.

Ronisin alistunult tippu. Väimees tihedalt kannul. Näe, ei usaldanud. Õnneks oli otsustava tõuke jaoks koht liiga hirmus. Kuidagi ei tulnud käed selle harakapesa küljest lahti.

Nii me alla koperdasimegi.

Ebaõnnestumisest ärritus sees, võeti ette vist tolle maa kõrgeim torn - Kõpu.

Nüüd kasutasin kavalust. Kauplesin end toituma. Eks teistelgi olid kõhud tühjaks läinud. Aga mida teeb söök inimesega? Leebeks teeb! Ronisime kambakesi torni latva, igaks juhuks võtsin veel kaamera ka oma pihku ja nii jäi kõige hullem taas sündimata.

Üks torn oli küll veel tulemas. Ristna. Haudusin protestimõtteid, aga mida tehakse plaanivälise haudujaga? Muidugi! Märjaks tehakse.

Avastatud loomkatsed.

Nii kamandati mindki vette ja pilluti kividega, kui kaldale kippusin. Minu õnneks sattus ilm ilus olema ja suplejaid-päevitajaid kogunes hulgim.

RMK infomajas üritati mind poodi müüki jätta.

Taas oli sõprade kohalolust abi!

Ristnas ei osanudki muud teha, kui lihtsalt keeldusin üles minemast. Õnneks oli veel rahvast,

võõrkeelsed küll, aga ju nad kisast ikka aru oleks saanud ning appi tulnud. Nii et taas pääsesin.

Reisisime Kassari suunas. Suures ürgoru-männimetsas

anti mulle pihku äralõigatud "katusega" kaheliitrine mahlapakk ja kästi see mustikaid täis korjata. No pool liitrit korjasin ka. Ei läinud oru äärele! Korjates hoidsin teise käega kõvasti puu ümbert kinni. Ja nii kui nägin, et teised masinasse hiilivad, olin siuhti salongis.

Kassaris kaaluti surnukssöötmist,

aga pärast esimest manustatud portsu muututi kõhklevaks. Mine tea, mitu praadi kulub! Kalliks läheb!

Sääres ööbimise ajaks oli omaste närvilisus juba kaugele näha. Vaevalt sain telgis silmad kinni, kui hakkas möll pihta: üks kallas ämbriga vett, teine vehkis põleva tulelondiga üle telgikatuse,

kolmas lihtsalt karjus kõrva ääres. Olin hirmust poolsurnud.

Pärast ebaõnnestunud kimbutamist. Kuna mõlemad telgid vettisid läbi, magati autos. Mina mitte!

Väideti muidugi, et äike tegi.

Aga ainult pool! Teine pool üritati hommikul Tirpi jätta,

Hüvasti! Lehva!

aga tornironimised olid mu jalgadele lihased kasvatanud! :D

Jäi üle veel kõrb.

Kaibaldi liivik ja kuri beduiin.

Minu jaoks liiga väike suurus.

Tõrvanina rand.

Taas tunnistajaid palju ja kaugele viia, enne kui sügavaks läheb.

Nägin, kuidas pere vaikselt alla on andmas. Viimased meeleheitlikud ponnistused: Soera Talumuuseum

ja Suuremõisa mõis.

Eks nad tea mu nõrkusi sedalaadi kohtade vastu. Küllap lootsid vargsi maha raputada.

Aga näe!

Kodus olen!

Tagasi!

Pere väsinud ja asemetel siruli, aga minul energiat, et ajab ülegi! :P

Kodutu suvi

Piinlik tunnistada, aga eile käisin sel aastal esimest korda ujumas. Valisin võimalikest suurima anuma - mere.

Ei noh, tore oli. Liivapõhi ja lauge "laskumine", kalapägalikud jalgade ümber ja sõpruskond kaldal, kes põnnamalöömise välistas. Vesi vahvalt märg ja temperatuurilt talutav. Sellegipoolest kuuletusin tänulikult bussijuhi soovitusele, et kui esimest korda, siis pikalt ei maksaks. Lubatud 20 kraadi räägiti hiljem 19,5-ks. Oleks varem teadnud, poleks ehk julenudki. :P

Täna on täna. Uus päev, uued tegemised ja emotsioonid.

Ringihulkujate kodutervitustoiduks sobib seljanka. Kõigist neist vorstijuppidest, singisabadest ja konservipoolikutest, mis külmikusse on salvestunud.

Kokkamiskõrvase vestluse käigus saab selgeks arutatud mõnigi segane asi. Näiteks, et mannaks nimetatakse röstimata mooniseemneid ja et otra valmistatakse kartulist.

Nüüd põnn pakkimisse ja rongile ning siis taas kodust välja. Ootab tähtis "eksam-ekskursioon". See väljakutse hoiab minus juba paar päeva elevust. Ehk täitsa õnnestub? ;)

Fotojaht. Avatud

Eile jõudsin töölt koju õhtul seitsme paiku. Olin andnud ühe "aitäh-tunni-eest" ja teise "niisama nuputamise" tunni. Olin käinud oma poistega Kurgjal ja sillaaluse jõevulina, kaldapealse

konnapüüdmise, muruvahelise nastikuvonklemise, võrgualuse tibusiutsumise, aiataguse kalkunikohisemise jne jne endast läbi jalutanud. Olin kaasa kilganud ja manitsenud, rääkinud ja kuulanud, tagasi sõitnud, istunud vabaõhu-lasteaiapeo proovis tagareas ja peo ajal püünel. Lilled. Naeratused. Naer.

Jutuvadin. Ilm jätkuvalt ilus.

Olin lõiganud lauale kaks taldrikutäit õunu ja tassinud punktist A punkti B kolm taburetti. Kogu koormus.

Ja tegelikult? Niiiiii väsinud. Saamatu. Kasutu. Katkine.

Pargis on üks puu. Miks valisin märkamiseks just tema?

Mida ma näen?

Ennast.

Toimetasin autossepakitud ja halvasti koos püsiva põnnikuhila koju. Viimane kurv... ja hingetõmbamishetk enne väljumist.

Õuerahva hulgast jalutas vastu lohutajanäoga kallistaja.

"Mille eest?"

"Sul oli seda vaja."

Mh?

Oli jah!!!

Mis nägu mul küll autost väljudes ees rippus?

Sirelid hakkavad õitsema.

Emotsioonid. Avatud. :D

Teised avajad.

Kaevul

Või siis minagi teistest kehvem saan olla. Käisin ka vihtlemas.

Eile upitas end vesi, täna oli päike püsti.

Kuidas ma maakonnakeskuses käisin

See mõtegi oli hirmus. Et mina. Ise. Oma autoga. Lapsed peal.

Aga ma olen nii mõjutatav.

Valmistusin hoolikalt.

Ärkasin pool kuus, et uurida kaardilt tänavavõrgustikku. Ühtlasi vaatasin ilm.ee-st, kuidas ringtee liikluskultuur ka on.

Olematu. Osalt sellepärast, et vara. Osalt kindlasti ka sellepärast, et pool tundi jõllitasin taipamata, et see on liikumatu pilt ja kaamera sisselülitamiseks tuleb lisaklõps teha.

Siis maksin järjekordse portsu põnni autokooliraha ja alustasin igahommikusi toimetusi.

Kõigi üheksa töölesõidukilomeetri jooksul sisendasin endale, et pole hullu, küll hakkama saan.

Tööl avastasin, et rahakotti pole. Seega - ei ainsatki dokumenti. Nii ei saa ometi minna!

Sõbranna oli valmis tõendi kirjutama. Lõpuks pakkus oma raha ja lubegi.

Otsustasin siiski lõuna ajal kodus ära käia.

18 raisatud kilomeetrit ajas muidugi meele hapuks. Eriti, kui paarsada meetrit enne kodu meenus, et... võti jäi põnni kätte.

Kui juba tulin, siis lõpuni. Äkki on keegi täiesti juhuslikult unustanud võtme ukse ette, mati alla, minu taskusse...

Jõudsin maja ette. Minu auto polnud seal ainus.

Otsisin läbi autouste taskud, armatuurlauasahtli, istmealused, ukseümbruse, iseenda...

Võtit loomulikult ei olnud.

Nüüd et... Tahaks õuest minema!

Sadakond meetrit suurepärase nähtamatusega kurvilist teed lumevallide vahel ja tagurpidi? Mkm. Isegi ei mõtle sellest.

Asusin ees laiutava auto juhti otsima.

Lõpuks leidsin ka.

Andis ta mulle võimaluse edasi liikuda?

Ei! Ta andis mulle võimaluse manööverdada.

Ausalt? Oskan paaalju paremini.

Aga noh, keegi viga ei saanud. Isegi masinad jäid terveks.

Uhasin tagasi. 9 km. Astusin autost välja, lukustasin uksed ja märkasin äkki midagi kollast. Istme taga taskus.

Muidugi. Koduvõti.

Ots ringi ja tagasi. Uks lahti ja tuppa. Aga rahakott? Ei kuskil!

ÄRGE TULGE MULLE ÜTLEMA, ET SEE ON MUL KÕIK AEG KOTIS OLNUD!!!

Ei olnud. Padja all oli hoopis. Millal ma ta ometi sinna pistsin?

Üks ebamugav asi veel. Kui enne tundus, et bensiinist võiks äkki isegi jätkuda, siis nüüd kindlasti mitte. Mina kuskile tundmatusse bensukasse? Unustage ära!

Sain bensiini. Sain lapsed peale ja jõudsin sihtkohtagi.

Super!

Vaatamata sellele, et kogu aeg peas vasardas:

Aga mis siis saab, kui radiaatori lõdvik jälle katki läheb? Starter otsad annab? Ee... ratas tuleb alt ära? Piduriketas puruneb? Veel midagi, mida ma isegi karta ei oska? Kui keegi autole tagant sisse sõidab? Ette jookseb? jne jne jne.

Tänavad osutusid laiemateks, vähemlumisemateks ja hõredamalt asustatuiks, kui olin peljanud.

Leidsin endale hea üksildase koha ja jäin ürituse lõppu ootama.

Üritus ei tahtnud lõppeda.

Lubatud kahest tunnist sai sujuvalt kaks ja pool. Siis helistas põnn ja teadustas, et nüüd on neil veerandtunnine paus ja siis tuleb teine pool.

Õnneks taipasid tibud ise ka, et jääme niimoodi oma kohalikule üritusele hiljaks. Hiilisid poolteist tundi enne lõppu ära.

Minu vaikne nurgake oli vahepeal ümber piiratud. Vasakule kerkis kolakas maastur, paremale midagi kergemat. Lõpuks otsustati ka seljatagune ära kaitsta. Et ei tekiks põgenemishimu, lömastas viimase nähtavuseraasu suur liinibuss.

Nii vahva.

Õnneks mingil hetkel minust tüdineti. Ainult buss pidas lõpuni vastu.

Manööverdasin eeettevaatlikult bussist mööda (näe, päevane koolitus oli ikka asjaks!), olin eeskujulik ja tähelepanelik ning... tõin põnnid eluga tagasi.

Huh!

Põnni veeprotseduurid

Võsud tegid endale mõnusa äraolemise. Noorim käis klassiga Auras ja vanem (koos kaaslasega) Saka mõisas.

"Sa ei tea, kuhu ta mu saatis! Nii õudne!" muljetab Põnn-üle-kahekümnene telefonitsi.

Tean. ;)

"Kapslisse?"

"Hääh! Sa teadsid!... Ma mõtlesin, et ma suren seal ära. Naeru kätte. Veejoad tulid just sellistesse kohtadesse, kus mul kõige rohkem kõdi on. Eest ära minna ka kuskile pole. See naine seal küsis, miks ma naeran ja ütles, et kui kaant kergitada, siis protseduur katkeb. Aga ma otsustasin, et kui juba, siis ikka täies mahus. Kuum ja külm vesi tulid vaheldumisi ja naer ajas kõhulihased pingesse - nii oli eriti kõdi! Lõpuks õppisin triki ära, millal lihaseid pingutada ja millal lõdvestada. Nii mõnus oli!"

"Kuidas muidu meeldib?"

"Selline väike ja oma. Privaatne... Me läheme nüüd sööma."

Olgu siis. Katsun oma privaatspaa ja -restoraniga läbi ajada. Pole meil kehvem midagi: kuum ja külm vesi tulevad dušist samamoodi vaheldumisi ja turtsudes. Ja õhtusöök on eksootiliselt maavillane. Lihasoust ja kartulipuder.

:)

Tänane Tartu

Tudengitel on raske. Vähemalt suudlevatel.

Linn oli vaikne. Inimesi vähe. Needki peamiselt katusel.

Ei jäänud silma erilist tunglemist kohvikus

ega tänaval.

Üksikud möödasõitvad autod kompasid tuledega uulitsaid.

Kursustel osalemine minu väljavaateid ei parandanud.

Tulin ära koju.

Siin polnud väljavaadet ollagi.

Tuisk. Tuisk. Tuisk.

Kes kardab Monikat?

Mina jään kõhklevale seisukohale, sest väga palju temaga kokku ei puutunud.

Hommikul oli naljakas loengusse minna. Kott käes ja käed laiali (sest muidu oleks märsike lumiseks saanud) sügavas ja kitsukeses käimiskanalis. Pingviinike, pingviinike...
Ämm komplekteeris kojumineja turvavarustust (retuusid, tuletikud, leivaviil ja lihatükk). Kujutasin täitsa ette, kuidas ma vahepeal tee ääres lõket teen ja liha vardasse ajan.

Vilded istusid kohviku ees pingil, poole meetri kõrgused papaahad peas.

Õhtul oli ehmatav avastada, et raudtee asemel on tuisulained.
Keegi segaduses proua üritas veidi supeldagi (tegelikult oli päris keeruline aru saada, kus perrooniserv lõppeb).

Rongis oli soe ja mõnus. Aeg kulges aeglasemas tempos kui mujal maailmas.

Lugesin kodustele sõnad peale, et nad tuisuga vastu tulema ei hakkaks (aga kui väga hull ei ole, siis muidugi võiks :P)
Kas nad kuulasid?

Traavisin kitsukest saharada pidi suure tee poole. Künka otsas urises traktor ja nügis lumevalli. Kust sinna selline imelik rinnuni ulatuv lumemüür välja ilmus, jäi mulle küll mõistatuseks. Roomasin vallist üle ja traktorist mööda ja mis ma näen? Minu pere autoga saha sabas. Sai just räägitud, et sellele teele ei roni!

Õnneks on uus sugulane väga hea manööverdaja. Tõstis auto kikivarvule, tõmbas tal kõhu sisse ja keeras kodusuunda.

Ma ei ole väga hea uurija.

Sain aru, et Põnn29 ei pääsenudki oma autoga välja. Sõber tõi ta meile.
Kui põnni masin on lumevangis, siis kelle autos ma istun? Minu omaks on see liiga suur. Sõbra oma? Aga millega siis sõbra naine tööle läks?
Issver,benssu pole ollagi! Tähendab, ikkagi minu auto!!! Heldeke! Minu väikseke selliste teeoludega maadlema sunnitud? Mul hakkas halb...