Tunnen end nagu tulnukas. Söön sisse järgmise tähelepanu- ja aktiivsushäire neoondražee. Maitseb ilgelt. Värvid on jubedad. Kuidas kellegi käsi üldse tõuseb midagi niisugust ostma?Külmkapis ootab kingiks saadud šokolaad, aga kapini on 7-8 meetrit.
Inimesed räägivad imelikult. Nende tahtmised ei jõua minuni. Kardan end sisse lülitada. Aiman, mis siis juhtub.
Tuba tundub võõras. Täis asju, millele ma funktsiooni ei leia või mis käituvad kummaliselt.
Toalillepotid, mis seisavad aknataguse õrnalt rabeleva männivõra taustal nii talumatult paigal, et valus hakkab.
Männioksad, mis kordavad ikka ja uuesti teatud kindlaid liigutusi. Ma ei suuda seda rohkem vaadata.
Punase tulega pikendusjuhe. Nagu liinilaev. Kaardus arvutijuhtme must pistik näib teda vaibapõhja vajutavat.
Tuttav harilik pliiats, mis on tuttava käekirjaga kirjutanud: ALATI. LAHUS. JÄLKUS. MITTE SABA KAOTADA.
Mobiil, mis vastas huvilistele: "Telefon, millele helistate, ei saa teiega hetkel rääkida."
Nojah. Ma magasin.
Pesumasin köögis kraanikausi juures korrutab: MINNA. MINNA. MINNA. EI JÕUA.
Veetorustik mõnitab (aga see sõna ei kannata kirjapanemist).
Unes oli kõik palju lihtsam ja arusaadavam. Aga uni sai otsa.
Pohmell. Üli-, super-, mega-, hiiglalahedast juunist. Juuli algab minu jaoks homme.
No comments:
Post a Comment