Pesamuna organiseeris endale sõbrannadega nädalavahetuse. Üldiselt rahulik rahvas. Ilm ka soosib. Ja söövad kenasti kõike pakutut (hommikuputru keetes oleksin selle küll äärepealt maitsestamata jätnud, kella vaatamine tundus tähtsam) :D
"Me pidime rääkima, mida keegi unes nägi," vadistatakse köögis.
Üks unenägu jaburam kui teine.
"Ja mida sina unes nägid?" küsib kaasa, kellele laupäevahommikune 7.30 ärkvelolek näib nähtavasti ise unenäo jätkuna.
Hm. Külalisi oli oodata. Käis vaidlus, mida keegi süüa tahab. Lepiti kokku, et leivasuppi. Ühel sotsiaaltädil oli toimetulekuabi vajav vend, keda tavaliselt hooldav ema sattus haiglasse.
"Mõelge, ta ei saa ju üldse asjadest aru! Raha oli loomulikult kõik otsas. Käisin tõin talle turult 126 gr riisi."
"Hm," mõtlesin ma. Oleksin veel edasigi mõelnud, aga uksekell helises.
"Issver, kes seal küll olla võiks! Ei tea kas julgebki avada," kädistas ärev külaliskond.
Hõikasin: "Tule sisse!" ja lävele ilmus suuur mehekolakas.
"Edasi läheb tapmiseks ja tagaajamiseks," prognoosisin unenäo järge.
Ei läinud. Ulatati hoopis veekann ja teadjad tõlkisid, et tulijal vaja vesi keema ajada. Et kuuldud... ee... sõnasalat olevat soome keel.
Jättis oma kannu ja läks. Aadressi ei öelnudki. Tundub loogiline alustada otsinguid lähimaist korteritest.
Njah. Ärgates oleks kuum vesi ära kulunud küll, aga kussa!
Et milline oleks unenäoseletus?
Mure, mida lastele süüa anda. Korralekutsung usaldamiste suhtes. Ja ennustus, et lähiajal tuleb võõrkeeltega rinda pista, sest
"võitebikka-minnanakees-merimanu," pobiseb kaasa vastuseks mu arupidamisele, et kas peaks tagi linna puhastusse viima või...
No comments:
Post a Comment