14 April, 2008

"Emme! Kas ma jäin bussist maha we?"

helistab Põnn15.
"Kohe uurin!"
Helistan bussijuhile. Miskipärast ei pea vajalikuks selgitada, kes ma olen.
"Kus ta sul on? Selge. Korjan peale!"
Helistan põnnile.
"Seisa seal kus oled."
"Kle, äkki ta sõidab ringiga tagasi juba?"
Hm! Võimalik. Kust tema pidi teadma, kes räägib!
Helistan naabrimehele. Ta töölt laekumas.
"Mis kell tulete? Poole tunni pärast? Korjake mu põnn peale, kui silma jääb."
"Ok!"
Nii. Nüüd vaja põnnile öelda, et oodaku veel paar hetke ja mingu siis pooleks tunniks raamatukogusse sooja.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
Helistan põnnile. Annab kinnist.
No vahva! Mis siis nüüd?
Helistan põnnile.
"Mis tahad?"
"Kus oled?"
"Bussis!" Eksole! Otse loomulikult ju! Kus siis veel?
"Miks su telefon kogu aeg kinnist andis?"
"Mul ei olnud sulle ju midagi öelda!"
Urrrrr!

1 comment:

AlaR said...

meenutab kahtlaselt mu oma põnni, kes emmele käratas, et 'misasja sa helistad mulle kogu aeg siis kui mul tegemist on. kui midagi vaja, siis helistan ise.'
kutt oli siis viiene... :D