Vesi, lained, täiskuuöö, romantiline kaaslane, baar, kasiino, varietee...
Õigus! Ta magab. Väljumisest saabumiseni. Vaatamata igasugustele äratuskatsetele. Sorry! Okasroosike on surnud.
Hommikusööklasse jalutamine laseb lõpuks märgata, kui palju vett tegelikult hunnikus on! Ja hirrrmsasti tahaks jäädvustada viimse kui punase kuurikese viimse kui kivinukikese otsas. Väikepreili, kes meie laua äärde uudistama satub ("Mis asi see on, mida te sööte? Ma tahan ka!") sätib oma kaisuhiire ninakese aknalauale ja tutvustab loomakesele maailma. Sätin oma kaamera ninakese kah akna ligi ja lasen lustida.
Oi, kui vahva maja!
Näe, laev!
Kolm laeva!
Laevalt maha saanuna üritan kõiki stockholmlasi pildile jäädvustada (mille muuga põhjendada võhivõõra meeskodaniku portreefotot minu pildikogus?), aga juba esimesel on nii morn nägu, et jätan ürituse pooleli. 
Pealegi on neid märkimisväärselt palju.Esimene suurem silt tutvustab, et olen saabunud banaanikuningriiki.
Roots õitseb.
Masinad on neil head ja vastupidavad. Täpselt nagu vanaema rääkis. 
Ja tehismaterjale kombineeritakse oskuslikult looduslikega.
Turg jätab meeldiva mulje. Nii korras kõik!
Loodusmuuseumis kulutanuks kahe tunni asemel kaks päeva, aga noh...
Ja mida rohkem ma neandertallastest tean, seda paremini mõistan, miks mul ülikoolis nii vaevaliselt läheb. Ehh! Ilus perekond oli. Seal klaasi taga.Muuseumi ees pingi all elas orav.
Kuigi puuõõnsuste leidmisega ei peaks Rootsis probleeme olema.
Kui ma asjast õigesti aru sain, õõnestavad nad kasvavad puud seest tühjaks ja lasevad siis uuesti täis kasvada. Tundub praktiline.Jõge Stockholmis EI OLE. See, mis sildade alt läbi voolab, on lihtsalt VASAKULT PAREMALE VOOLAV VESI.
Ok. Kui nii, siis nii.Ja stockholmlased kirjutavad ja loevad oma linna kohta luuletusi.
(Hm! Ma tean vähemalt kümmet kohta, kuhu oma salmikuid vardasse ajada!)Õhtune turg on samuti muljetavaldav.
Ja tagasiteel näen ma mere ära. Ja hulga asju, mis sealt välja ulatuvad. Ja on isegi na-tukene romantiline. Võimaluste piires :D
No comments:
Post a Comment