Mina igatahes ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kolm kommi võtsin. Niiiii magusaisu kiusas ja niiiii toredasti pisteti pihku. Ja onu kõrval oli kaks tädi ka. :)
Njah. Ma siin üritasin toiduga vähem sõbrustada. Et seitse tundi mõisas, kodust ja poest eemal. Hea võimalus.
Aga mul käis üks noor sõber külas ja tema vanaema arvas, et ilma söömata ma seda sõprust üle ei ela. Pärast nende minekut ilutses mu laual karbitäis köögiviljakooki, kringlitükk, kilekotitäis herneid ja teine mustikaid. Nüüdseks on sellest alles vaid korralikult prügikasti pakitud kiletaara ja paar peotäit tühje kaunu. Ja üks pesemata karp, mille ma sahtlisse unustasin.
Üldiselt pole see töökoht einestajasõbralik. Ei lusikat ega kahvlit. Õnneks leidsin sobiliku joonlaua. :P
Veel avanes mul võimalus vene keeles mõisa tutvustada. Oleksin seda pikemaltki teinud (avastasin, et mu sõnavaras on alles hunnik põnevaid sõnu: подвал, владельцы (kohhutav sõna hääldamiseks), имущества...), aga üks laia naeratusega tuttav nägu ilmus vaatevälja ja mu julgus kahanes silmnähtavalt. Kas ma väljendun väga valesti, kui ütlen mantelkorstna kohta труба-кухня? Lõuendil laemaal? Плафон на холсте? Džiiiiisus, kuidas keel sõlme läheb. Aga tahe on põhiline, eks ju? :D
1 comment:
Imeilus pilt SINU mõisast.
Post a Comment