"Mul jäi tänane lõunasöök vahele," nentisin kahetsedes, kui kolleegidega söögist juttu tuli. Ja siis meenus, et ega ma hommikul ka ei jõudnud süüa. Bussijuht pakkus ühe šokolaadikommi. Ee... ja kui mõtlema hakata, siis eile õhtul olin nii otsas, et vajusin üsna kohe magama. Igatahes söögini ei jõudnud. Ja... ee... eilne lõuna jäi vahele, sest ootasin ekskursante. Ja hommikul ei jõudnud. Aga kolmapäeva lõunal käisin ma raudselt söömas. Ja ma kahtlustan, et vast sõin ikka tol õhtul ka, kuigi hetkel ei meenu. Ja kui nüüd veidi nuputada, siis täna hommikul enne tunde jõin tassi teed.
Mul ei ole toidu vastu midagi. Usun isegi, et oleksin toitumiseks aega leidnud, kui see mulle meelde oleks tulnud.
Ärge teie nii tehke! Esiteks ei aita see apsoluutselt kaalu alandada, sest sööki kohates on jällenägemisrõõm üüratu. Teiseks hakkab siis organism kohe uusi ladusid rajama, sest kogemus näitab, et selles kehas võib varsti jälle raskeid aegu ette tulla.
Samas on nii tore kaasaga solidaarne olla.
Luban, et ei hakka talle mandlite kaotust iial ette heitma. Teen näo, nagu ei märkakski muutust. :P
No comments:
Post a Comment