Kui juba ratas sai välja aetud, vaataks natuke laias maailmas ringi. Käiks tooks naaberasundusest homseks ürituseks puuduva reha näiteks.
Tuleb välja, et see polegi lihtne ülesanne. Kuigi selgub, et olen lausa laadale sattunud, siis reha seal muidugi ei müüda. No kes see hakkab ometi kevadel maakohas reha ostma? Kevadel maakohas ostetakse loomulikult esimese ja teise ringi riidekaupa!
Lillepoe müüja osutus väga hoolivaks. Pakkus oma reha laenuks. Otsis kuuri alt, et sinna sai üks nagu pandud. Pakkus, et kui õhtupoole tagasi tuleksin, siis ta tooks kodust, tal üks täitsa uus. Piinlikuks kiskus juba. Pealegi, 15+15 km õhtul reha pärast ette võtta? Jääb ära!
Ehituspoes aga, oh imet, oligi soovitud aiariist! Varrega. Mis ühest küljest oleks justkui pluss, aga antud hetkel pigem miinus. Sest no kuidas ma sellega siis nüüd nagu 15 km koju sõidan? Aga varrest lahti ka enam lasta ei raatsinud.
Mulle väljakutsed meeldivad. Sidusin oma poekoti ja lillekasti pakikale. Reha juhtus olema selline kahest otsast kinnitusega, torksin lupsti lenksu otsa ja varre lükkasin kotisangast läbi. Lahe. Ainult, nagu 1/2 km pärast maanteekraavis selgus - manööverdada sellise rattaga ei saa.
Hm. Inimesed on imelikud. Võiks ju mõelda, et oi, juhtuks nüüd keegi lähedusse, oleks, kes häda korral abi annab. Aga ei, esimene hirm on, et ega ometi keegi näinud, siis alles hakkad luumurde kokku lugema.
No nii hullusti ei läinud. Natuke mulda püksisääres ja jooksev sukasilm. See-eest oli õppesõit tehtud ja võis teele asuda. Nagu kiuste oli keegi kuri inimene oma teeauke lahtiste munakividega täitnud ja soe ilm oli välja meelitanud noored emad, koerad ja maanteetöölised. Inimesed nagu üldse ei arvestaks, et keegi võib reha transportida!!! No ma ei tea... :D:D:D
No comments:
Post a Comment