Et ei unustaks

Õhtul pakkisin kotti, et hommikul vara linna sõita. Ekspressid lauaotsale. Et ei unustaks.
Ei unustanud. Siiani mäletan täpselt, millise laua millisele nurgale need jäid.
Maailmaparimaleõpetajale oleks pidanud lilli tooma. Ei olnud meeles. Eks linnas ostan.
Kaasa oli alles sügava une staadiumis, kuigi avas silmi ja isegi simuleeris vestlust.
Hädad algavad:
üks konspekt on juppideks ja oluline osa kuskil seal vahel kadunud. Mässame. Pornograafia, aga vähemalt loetav.
Ülejäänud on tont-teab-mis šriftis. No kust see ometi???
Pärast veel mõningast madistamist (mina otsin printeriga ühist keelt ja kaasa üritab seda sama köögis laamendava poltergeistiga) saame minema.
Tänava otsas meenub - ostetud lilled jäid maha!
Ah, tagasi ka ei hakka minema.
Kaasa kompab põue. Kus telefon?
Ok, tagasi.
Jõuan kooli. Maailmaparimõpetaja on vahepeal veel nooremaks läinud.
Istun pabereid lõpetama.
Paari tunni pärast on lugu nii kaugel, et võib välja printida, allkirjastada ja lõpetatuks kuulutada. Ah jaa! Siis veel poognad üle lugeda.
Põnn helistab.
"Oota, ma kohe uurin rongiajad välja! Musi!"
Kaasa helistab.
Pool tundi läheb veel. Otsin su ise üles."
Selgub, et meil on maailmaparimaõpetajaga üks tee kesklinna.
Põnn helistab tagasi.
"Oi, anna andeks, unustasin! Kohe uurin!"
Uuringi.
Tead, lilled jäid maha!" hüüatab maailmaparimõpetaja pettunult.
Muhelen.
"Tead, see pidigi nii minema. Ma tegin nende unustamisega juba kodus algust."
Kaasa helistab.
"Ok, tulen Vabaduse väljakul maha."
Millal see tuleb? Järgmine? Ahah. Noh, head aega, väga tore oli, kindlasti kohtume... ee...
ee...
See kõige tähtsam paber, see, mille allkirjastamiseks ma üldse linna sõitsin... see jäigi mälupulgalt maha printimata!!!
AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA...

Ok. Keerulisemad manöövrid tulevadki mul paremini välja.
:(