"Huvitav, kas meil kunagi, millalgi, natukenegi võiks oma auto olla?" unistab see veerandik minust, mis Tartu vaksali poole kihutavast kaamelist üle jääb.
"Halligi!" vastab uskmatu mina.
"Kui jumal annab..." usub osa mind.
"Esimese vastutuleva rohelise sõiduki teisik saab mul kunagi olema," lohutab ebausklik osa.
Esimene vastutulev roheline (väga õiget värvi roheline) on natuke lombaka ja väsinud olemisega linnaliinibuss.
Kas siis unistada ka enam ei või???
2 comments:
Järgmine kysimus: kust saada kunagi, millalgi, natukenegi oma autojuht? :)
mina ei lähe arvesse? :(
rattaga oled mind sõitmas näinud? autoga olen sama hea! (ka külgboksi parkimine ja kanaliga garaaži tagurdamine) XD
Post a Comment