"Tere! Vaata, mis mure mul nüüd, et jaanipäev tulemas ja stendi peal plakatile vesi vahele jooksnud. Viskad äkki uue pildi valmis ja teksti siis siia kõrvale."
"Vabandust, aga mul on hullumeelselt kiire aeg."
"Selle tüki paberit ikka leiad. Kas või jupp tapeeti. Ega ta ei peagi nii suur olema."
"Mul ei ole mingisuguseid vahendeid. Ja ... KIIRE on."
"Tead, tegelikult, tõmba selle sama paberi peal markeriga tekst üle. Tumedamad kohad võid ju korrektuurpliiatsiga üle teha."
Kus need heledad kohad on? Teen 2 x A1 korrektuurpliiatsiga valgeks?
"Teeme siis nii. Ma tulen esmaspäeva õhtul järgi."
"Mind pole esmaspäeva õhtul koduski. Loodetavasti olen oma praktikat lõpetamas."
"Väga hea. Jääb siis teisipäeva hommik. Jõuab ka veel üles panna. Ok. Jääb nii. "
Ahah.
Eelmise korra tänamisest mäletan, et joonistasin kepikõnni rajaskeemile paar valgustit vähem, kui tegelikult oli. Aga ei noh, eks ta käis kah :S
Ma olen lootusetu :(
1 comment:
Tean, mida Sa tunned.
Mul on ka alati võimatu seda konkreetset EI-d teistele arusaadavaks teha. Ja tihtipeale ongi justnimelt nende eriti keerukate tegemiste eest tänu ka sihuke...noh.
Aga hea ikka, et on olemas see blogimaailm, kus saab kirjutada siis, kui omal aega just on ja kus kiituse ja tänuga kitsid ei olda. Eksju! :o)
Post a Comment