Mannapudrukook

"Tee mannapudrukooki," soovitati poes, kui kurtsin, et olen sunnitud olematute vahenditega mingi küpsetise valmis meisterdama. "Lihtne põhi, vaniljene puder peale ja munavalgega üle!"

Tundus mõistlik.

Koostisosi kokku otsides hakkas lugu kirvesupitegu meenutama, aga noh, kokku saime.

Esimese muretaignaga vorm kaotas põnni käes juhitavuse ja siirdus maandumisrajale.

Teine muretaigen? Raske otsustada. Tühja kah, ta jääb põhja ja kui õnneks läheb, ei tulegi põhja küljest lahti.

Nüüd puder. See ei tohi olla liiga paks ega liiga vedel. Paluks täpsemalt!!! Ja kas ma pean seda veel üle küpsetama? Doseerime muna- ja suhkruvalge. Vahustame. Justkui vedelamaks läheb kogu aeg? Pool tundi vahustamist ja ei mingit muutust. Kui, siis halvemuse suunas. Rohkem mune pole käepärast. Ega raatsikski. Olgu. Teeme glasuurkooki. Las imestavad. Ja retsepti me ei jaga. Valan munavalgepiima koogile. Kümneks minutiks ahju.

Assa vanapagan! Vale seier oli sihikul. Kaua ma hoidsin nüüd? Viis? Kümme? Viisteist? Rohkem?

Ma ei kujuta ette, kuidas see asjandus maitsta võib. Natuke õudne on last sellega kooli saata. Välimuselt väga hull ei tundugi. Kui jätta märkamata, et küpsetuspaberi servad on pigem koogi sees kui ääres.