Mõnikord oleme nagu majad. Süütame ja kustutame aknaid. Katame ja avame end. Püüame esile tuua parima osa endast, puudusi olematuks salates.
Poolpeidus eluhoone.
Mõnikord oleme liblikad. Hoiame meelega tiivad suletult, et avanemishetk oleks ergas ja eriline.
10 comments:
Mulle tulid ka poolid pähe, aga õmblusmasina alumise niidi poolid. Nii tillukeste modellidega ei viitsinud jändama hakata hetkel.
Peidus pool.. haa-haa.
Väga hea lahendus.
Hääd nägemised ja mõtisklused.
See on nüüd küll kaval nipp ka untsuläinud fotole kasutust leida, nagu see esimene.
Teisel jälle ei jõua seda lille ja liblika kontrasti ära imestada.
Ja veefiltrid. Oot, peangi nüüd minema enda filtri ka üle vaatama. Tänud et meelde tuletasid.
Pildid koos mõtetega kokku annavad ilusa koosluse!:)
Kirju liblikas... kirev suvi :)
Mõnikord vajaks ekstra über super filtrit südamele...
libikane hetk koos mõttega on südantsulatav :)
Kaasa möeldes:
- röivad on meie esimesed kehakatted, majad teised. Ehime välisilma jaoks/vastu mölemaid;
- oleks me tiibadega olevused nagu liblikad, siis meie käed oleksid tiivad ja siis oleks meil teised "silmad" ka käte peal...aga möned rahvad silmi sinna maalivadki;
- filtriks ei soovita hakata, keegi ei maksa meile selle "puhastuse" ja enesesaastamise eest, järelikult tuleb köik endast
läbi lasta...läbi lasta...läbi lasta...
Aitäh, Vuuduu.
Ilusad mõtisklused. Loodetavsti meie südame filtrid filtreerivad välja paha ja hoiavad südames kõik hea, mis sealt läbi jookseb...
Ai, peidetud poolid on absoluutselt kòige parem ja vaimukam lahendus! Super-super!
Post a Comment