Rändamine on valus. Lähed nägema ja kogema. Just nagu rikkamaks saama. Leiad ja imestad. Tuled koju. Parem olema. Teadjam. Tuled tagasi ja taipad, et midagi olulist jäi maha. Midagi, millele ei saa järgi minna. Midagi, mida polnud võimalikki kaasa võtta. Isegi mälestustes. Ja korraga on su täitmisel maailm nii suur ja tühi.
8 comments:
Kurrja, Sul on nukralt õigus!
Kodumaa armastus?
:D
Tõsiselt võttes jääb ju alati kuskile mingi tükike sinust maha.
Isegi siis, kui lähed seda tükikest otsima ja leiad selle, pakid punase lehviga karpi, poetad uue tükikese endast.
Enese teadmata.
Nukker tõdemus!
Njah, igas halvas on miskit head, aga vastupidi ka paraku. Eks meie asi on õppida nägema pigem seda head.
See on nagu orkestris. Trumm mängib ühte partiid ja viiul teist. Aga kokku kõlavad. Sinu pilt ja jutt kõlavad ka nagu ühe terviku osad.
A mis siin kurvastada. Mõelda kui maailm oleks pilgeni täis ja midagi enam ei mahukski. See poleks ka üldse hea.
Jah, nii see on. Maha jäi aeg kodus olla, kui sa ära olid ja seda kadumaläinud ajajuppi enam tagasi ei saa. Aga oh imet, ka kuhugi sinna kaugele jäi midagi nagu pooleli.
See kehtib isegi väikeste vahemaade puhul, minul näiteks kodu ja suvekodu vahet käes, täitsa frustreerib. Nii erinevad kohad kui need on... sisseelamine tuleb alati läbi teha mölemil pool...ja lahkumine. Ymberharjumine.
Pikemad reisid on isegi paremad, hotelli palju maha ei jää...tuled koju ja ajakatkestust nagu polekski olnud, jätkad samalt kohalt.
Ma saan aru (vöi sain köigest valesti aru), ma käsitlesin ainult yhte kylge - ajafenomeni, aga mul väljendub see kaotusetunne just nii.
Sellist kurbust enenes avastades tuleb pisut rohkem otsida: selle asemel, mis maha jäi on alati midagi uut kaasa tulnud. Alati ei paista see kohe välja, aga olemas ta on :)
See oli niisugune hetkekurbus. Tegelikult oskan ma kogetu üle ka rõõmu tunda. Rõõmustavat oli kindlasti rohkem. :)
Samas - koju on nii hea tagasi tulla!
Post a Comment