Seitel on tõeline memmekas. Õu teda ei huvita.
Meid huvitab, sest kassiliivakast on tõsine tüliallikas.
"Mina seda oma tuppa ei taha. Mul on nii väike tuba. Siis on kõik asjad haisust läbiimbunud."
"Mina võtan oma tuppa ja vahetan!" lubab viimaks pesapõnn, kes aknataguse kassi süüdistavat pilku enam välja ei kannata. "Huvitav, siin toas üldse kast nii hullusti ei haise!" kiidab ta.
Seitel vist kuulis.
"Juhtus teil midagi?" hõikan, kui rammus lehk ukseaugust sisse surub.
"Jaaah!" niutsatab tütreke lämbuval häälel. "Aga õues on pime. Mina ei julge sinna minna."
Mina? Ei. Ma ei lase end murda.
"Vaata helgemat poolt! Vähemalt tegi õigesse kohta!" matab leidlik põnn ekskremendid 10 cm paksuse liivakihi alla. Kui kauaks? :S
4 comments:
Haisu vastu aitab natuke aega üks hea nipp - mina panen kasti põhja liiva alla kihi tuhka ahjust, see neutraliseerib happe ja seob lõhna ka. Aga muidugi, kui kast ikka juba päris täis saab, tuleb ka hais ja vaja välja viia. Aga oluliselt harvemini.
Katsetame!
(Blogger sõi vist mu esimese kommentaari ära, proovin siis uuesti.)
Et eluka toidulaud mängib ka tugevalt siinkohal rolli. Kui minu kass mingit odavat purgikat sõi (Darling vist) ja siis kakale läks, koorus kah tapeet põhimõtteliselt seinalt maha.
Ha-ha-haa. Tapeet on ok, aga krohv küll siin-seal pudeneb :D
Post a Comment