Järgmise aasta õnn

Keetsin hommikukakaod. Pool kolm päeval. Suutsin selle käigus pliidiraua vett täis valada.
"Maailma kõige toredam meelelahutus on vaadata, kuidas vesi pliidiraualt ära aurab!" teatasin vaimustunult. Kuna meil tinavalamiseks ei lähe, üritasin uue aasta õnne aurava loigu kujust välja lugeda.
"Vaata! Elevant! Kui ma nüüd õigesti aru saan, lähen ma suvel Indiasse või Aafrikasse!"
"...või paksuks," märkis mees.
"Sa pead ka kõik ilusa ära rikkuma!"
"Hm - arvestades, et tal on lont, käib see pigem minu kohta..."

Mu armas diplomaat! :D
Minu kullakest pole iial liiga palju!

Multifunktsionaalne luuletus

Kivisildnik kägistas viimase Vikerkaarega igasuguse luuletamise isu ära. Andku taevas mulle kainet meelt ja enesekriitikat!
Artikli kohta ei saa ütlemata jätta, et see oli ÕEL. Aga pagana vaimukas!

Teisest küljest - mul on midagi üsna valmis. Õnneks mitte raamatu jagu.
Sobib:
1) koolieelikute kiusamiseks
2) hilja peale jäänud jõuluvanale esitamiseks
3) alkomeetri asemel

Pigu-piku-pikku,
nägin päkapikku.
Lopis-lobis-loppis,
komme sussi toppis.
Lala-lalla-lalla, (1.v-2.v-3.v)
lumi sadas alla.
Luuli-luuli-luli, (2-3-1)
jõuluvana tuli.
Nani-naani-naani, (1-2-3)
põder vedas saani.

Julged rooli istuda? :D

Metsa läksin ma ja metsa läksid sa...

Tänase matka eesmärk oli jalutada meest ja kaotada ära koer. Mõlemad jõudsid koju, aga on nüüd ka pikaks ajaks levist väljas :P Koldne talv.

Natuke väsinud.

Pisut uudishimulik.Kober pole kodus.

Pühadevärvides.

Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad...
Päkapikk pöögimetsas.
Kaasa ja kuldsed liivad.

Poolsuitsupääsuke.

Urbne pimedus.

Aitab rotist!

Ok, ta on armas. Aga küllap on temagi pidevast välgusähvimisest väsinud. Lähen õue. Vist. Kunagi. Kui pole enam nii piinavalt valge.
Õel.

Vana vana-aasta lõpu jutt

Sõitis kord üks mees aasta lõpul maale pidutsema - lips ees, tordikarp kaenlas, konjak taskus. Aga juhtus, et linnas oli peoga juba algust tehtud ja nii magas kodanik peatuse maha. Lõpp-peatuse. Avas silmad - pime! Ukerdas tamburisse, kangutas ukse lahti, astus... aga keegi kuri inimene oli perrooni ära varastanud! Õnneks olid sel ajal veel talved talvisemad ja lumi lumisem. Pudel hõlma all jäi terveks, üksnes tordil ei sobinud kere alt välja pugedes enam tordi nime kanda. Sinna ta jäigi.

Nii. Maale tuldud, oli siht selge - otse! Aga küllap seesama õelus, kes perrooni kokku keris, oli ka teele traataia ette ehitanud. See omakorda noppis prillid peast ja kuhu sa, inimene, sedaviisi mujale seikled kui tuldud teed tagasi! Esiti olnud soe ja konjaki saatel saanud soemgi veel. Aga konjak osutunud palju lühemaks, kui Eestimaa talveöö. Ja küll see öö olnud külm!

Lugu lõppenud hästi: plagisenud hambad jäid elusate ja tervetena suhu alles, mees sõitis esimese reisiga pealinna tagasi, ostis esimesest avatavast poest pudeli ravumit ja linna turult uued prillid. Ja elavad Eesti Raudteega sõbralikult ja võtavad üha uusi aastaid vastu.

Ja oleks teil rattad all...

Seisid kaks üheksanda klassi ilusat ja kelmikat tütarlast maantee veeres ja ootasid bussi. Lähedalt majast väljus tundmatu nooruk ja jalutas neist mööda poe poole. Edevad ja huvilised tibinad sädistasid nii, et mööduja ikka ka märkaks:
"Ei tea, kes see tuleb sealt?" "Ei tea jah, kes see võiks olla..."
"Auto olen!" kohmas noormees ja jalutas edasi.

Kuhu peita ööseks külmik?

Taaselustus muinasjutt mustast päkapikust. Sellest, kuidas ta draakoni-isa kookospähkliga endale ratsuks püüdis. Draakoni-isa jäi lõksu, sest aplus ei lasknud rusikat pähkli ümbert lahti põimida, et käsi puuõõnsusest välja mahuks.
Seekord väikeste variatsioonidega. Mina - päkapikk, draakoni-isa kehastas magamistoast külmkapi kallale lennanud unine ja sakris "ahjualune". Haaras pihku võileiva, vajus kurja pilgu all kössi, kuulas jutluse ära, nõustus, võttis süü omaks, aga võileiva võttis ka. Kell kaks öösel! Mina nii ei mängi! Muidugi võib siin väidelda, kas on hiline õhtu, mil söömine vastunäidustatud, või varajane hommik, mil toiduports võiks märksa kopsakamgi olla... Parem ei alusta. Teada puha, kumb meist see sõnaosav on!