Pimekohting pealinnas

Eilseks sai ühe blogi- ja orkutituttavaga kohtumine kokku lepitud.
Äratundmisega äpardusi ei tekkinud. Ta nägi välja just selline, nagu oma parimatel piltidel. No ja kui päris ausalt tunnistada, oleme varemgi trehvanud.
Kalpsas, roos näpus, üle trammitee, reibas ja seiklusvalmis.
Turnisime vahelduseks vanalinnas.Vaatasin, et rasked ajad on linnaisad ärevaks teinud ja kindlusmüüre tugevdama sundinud. Esmapilgul nägi tara välja nagu iga teine ehituspiire. Üks silt aga pani korraks arvama, et selle taga peetakse ohtlikke loomi, kelle toitmine on rangelt keelatud. Vähemalt loomaaias manitseb sarnane silt, et heauskne toitja võib käest ilma jääda. Asi hakkas huvitama. Kas lisaks müüride kindlustamisele on ka kiskjad linna valvama võetud?Ei. Mõeldakse ikka ehitajaid. Muutusin kurvaks. Mul oli kotis purk külmsuppi ja pool liitrit mustikaid, aga kuna ma ühtegi ehitajat liikumas ei näinud, polnud võimalik nende ründamiskiirust kas või kaudselt välja selgitada. Pealegi oleks üle aia viskamine purgid katki teinud.
Raske südamega jätkasin teekonda.
Linn on linn. Maainimene võib siin tunde suu ammuli vahtida. Kõik on kuidagi peenem ja glamuursem. Isegi ämbrid käivad katuseid mööda, laia äärega kübarad peas.
Ei olnud ma ainus imestaja. Korraga volksatas katusest välja pesakond periskoope. Minu ärevus kasvas. Oma või võõras allveelaevastik? Kas peaks teatama? Kuhu?
Aga äkki on lihtsad turistid nagu mina? Tulid kaugelt merelt uudistama oma tsinkplekk-suguvenda?

Vabaduse platsil läksin lausa kurjaks. Alles ehitati asi valmis ja juba vajab toestamist!
Hea seegi, et pole pandud mingit kipakat posti vaid otsustati inimtööjõu kasuks. Paar peret jälle toidetud.
Tundsin, et mulle selleks korraks ebameeldivatest uudistest aitab, aga õhtul oli minu jaoks veel üks varuks.
Juba suve algul seisis trepikojas teade, et ümbruskonnas sagenevad sissemurdmised ja hoitagu oma varal silm peal. Välisukse lukkki vahetati välja.
Ja näh, nüüd on naabermaja trepp pihta pandud! Kas on jultumusel piire?
Noh, kohting iseenesest läks korda. Mis sellest, et suvine aeg ja pimedust napib.
:P

Must nagu mustikas, valge nagu säästupirn

Kaks suhteliselt sarnast purki. Ühel on all muster ja kitsam silt. Aga muidu - vahet pole?
Ei maksa nende sisusse nii kergekäeliselt suhtuda, sest need pole isegi kaugelt sugulased. Kaasa suhtus ja
vaat, mis sellest välja tuli. Mustikad soola ja piimaga. Tore komplekt:
vasakus purgis suhkur, parempoolses sool ja laua kõrval äädikaks moondunud näoga kaasa. Nii kahju on tal rikutud maiusest, aga mis hukas, see hukas.
Õnneks on mustikaid veel.

"Sinu säästupirnil on 4 ... aasa. Minu omal ainult 2," märkab äkki mu tähelepanelik silm (pirn on muidugi 4 aastat segamatult laes rippunud).
"Ehk on mul siis võimsam?"
"Äkki Sul on kolmefaasiline? Üks on maandus."
"Ja üks on pluss ja üks miinus? Miks sa üldse arvad, et aas = faas?"
"Elektrikud räägivad mingitest müstilistest "faasidest". Äkki need ongi? Elekter... Mul on siiani nii kahju nendest pisikestest poistest, kes käsu peale peavad liduma..."
"Poistest?"
"Noh, et vajutad lülitit ja nemad vudivad."
"Mis ei takista sind usinasti elektrit tarbimast."
"Aga ma teen seda alati suure süütundega."
"Neil on sellest kohe palju kergem?"
"Ja ma ei unusta neile leiba panna!"
"Kuhu sa seda topid? Pistikupesasse?"

10 omadust, mis teevad mu mehe eriliseks

Lugesin postitust ja muutusin kurvaks. Kõik loetletud omadused kokku loovad tõepoolest hirmuäratava pildi. Ka ühekaupa on ebamugav ette kujutada.
Aga,
mõtlesin, kuidas oleks, kui kõigil mu headel tuttavatel lastaks kirja panna 3 omadust, mis neid minu juures häirivad. See oleks väga piinlik nimekiri, ma kardan.
Mul on sõbranna, kes kord kuni kaks aastas leiab endale ideaalmehe - õrna, hooliva, tähelepaneliku, helde, intelligentse, targa ja ilusa. Iga järgmise kohtumisega mureneb mingi osa sellest ja varsti ei jää tal taas muud üle, kui koorunud krokodilli eest pageda.
Võib-olla alustab ta valelt poolt?
Tegelikult usun, et kuigi sirgeid inimesi on vähem kui sakilisi, tuleb õnnestumiseks leida lihtsalt sobivad sakid. Ja kui tähtsaimad omadused sobivad, pole ju hullu, kui su kullake päris laitmatut õigekirja ei valda või sokke kingade peal kanda armastab.

Kord on mul juba elus vedanud.
Minu eksabikaasa on maailma kõige rahumeelsem mees, vaimukas, töökas, põhjalik. Kaldun mäletama, et kõik soetatud kodumasinad lammutas ta esmalt juppideks, õlitas, puhastas, pingutas ja monteeris siis kokku tagasi. Ta on osav ehitaja, elektrik, tisler, sepp... ja ta on mu laste isa. Nendega on mul eriti põhjust rahul olla.
Kindlasti on mõni halb omadus ka, aga eksi staatus annab suurepärase võimaluse neid mitte mäletada. :D

Miskipärast hellitas saatus mind veelkord. Küllap seepärast, et "krokodille" kollektsioneerib sõbranna. ;)

Mul on hiiglama tark kaasa. Mõnikord lihtsalt istun ja imestan, kuidas kõik tema sisse ära mahub. Sest see pole mingi punnitatud tarkus vaid ta kohe ongi. Päriselt ka.
Minu kaasa on suurepärane kuulaja. Kuigi olen nelja kooseluaasta jooksul oma elu ja tarkused 40 korda peensusteni ära rääkinud, suudab ta ikka veel mulje jätta, et see kõik on talle väga huvitav. :D
Minu kaasa on väga hea sõber. Neid, kes kord on tema elus oluliseks saanud, hoiab ja hindab ta küllap igavesti. Miks see mulle nii tähtis on? Aga mina olen talle ju ka oluline!
Meid ajavad naerma samad asjad. Eriti need, mille kohta oleme plaaninud ühisblogi teha, aga mis paraku plaaniks jääbki. :S
Võib-olla pole mu kaasa just parim poeg, aga ma tean, kui tähtis ema talle tegelikult on. Ja see pole sugugi pentsik. Pigem lisab usaldusväärsust. Ja üldse, mis võiks pikemas perspektiivis olla naisele heast ämmast parem kink? :)
Minu kaasa on väga andekas. Selleks ei vaja ta midagi enamat kui kirjutusvahendit ja pisikest ruudulist märkmikku. Ta ei tuuselda äraseletatud ilmel mööda tube, ei nõua rahu ja vaikust, alasti muusat ega tiibadega hobust. Krabistab pastakaga su kõrval rongiistmel või poesabas ja sünnitab surematust.
Minu kaasa oskab lilli kinkida. Ma peaaegu usun, et ta oleks mu jah-sõna juba esimese liiliaoksa peale kätte saanud. :D
Minu kaasal on mitu nägu: hajameelne professor, vallatu võrgutaja, asjalik pereisa...
Minu kaasa on superkokk. Isegi kui külmikus juhtub olema vaid peotäis jääkuubikuid, tühi konservipurk ja viinerikile, valmistab ta nende abil midagi enneolematult maitsvat.
Kümnenda, ka väga olulise omaduse, jätan ütlemata. Ja kõik need, mis peale kümnendat tulevad.

Sest mulle meenus, et... ühüü... minu ideaalmees... kus Sa seal oledki... saaks millalgi kokku või mis?

Põnni esimene päev üürikorteris

Korter sai kindluse mõttes üüritud ühekuise õmblusvaruga. Loomulikult ei suutnud kannatamatu põnn kooli algust oodata ja otsustas esimese iseseisva elu kogemuse ära proovida. Võttis sõbranna ka kaasa.
Tore oli. Vaadati linna ja lobiseti uudiseid. Jõuti maja juurde ja trepikottagi, aga oh häda - võti ei keera.
"Appi!" hädaldati torus, aga 70 km kauguselt on üpris keeruline lukuabi anda.
Korteriomanik helistamisele ei vastanud.
Hm. Kui võtmed saime, siis need ometi töötasid!

Õnneks polnud tüdrukutel kuhugi kiiret ja tunniajalise pusimise peale andis lukk alla.
Veerand tundi hiljem helises telefon.
"Tahtsime vetsupaberit ostma minna, aga ei pääse välja!"
Oijah.
Aeg lendas, aga seespoolne lukuauk oli välimisest võimukam. Ei mingit alistumist - kes toas, see toa oma!
Ei jäänud kaasal üle muud, kui kohale tuisata.
Turvaline kant, trepikoja uks lukus ja korter kõrgel-kõrgel. Mis teha? Võti alla visata? Igav.
Palju põnevam tundus see maja ees kasvava puu otsa lennutada.

"Mina all, tüdrukud üleval, võti puu otsas," andis kaasa olukorrast ülevaate. All olnud suhteliselt mõnus, sest põnnid olid võtit küll padja, küll veel mõne vahva esemega tulutult pommitanud ja kaasa sai korraliku varustuse omanikuks. Väljaarvatud võti.

"Kas alumised naabrid ei saa aidata?" püüdsin nõustada, kui kuulsin, et võtmed kiiguvad korrus all pool.
"Ja kes neile ütlema läheb?"
Njah. Õige küll.
Kui heitevahendid otsakorral, ärkas tüdrukutes MacGyver: tolmuimeja juhtme külge seoti pikendusjuhe ja vehiti sellega võti oksalt maha. Ja naabri akengi jäi terveks.
Tore!
Igaks juhuks helistasin põnnile, et kui nad ukse lahti saavad ja seest poolt lukku katsetama hakkavad, jäägu üks neist koridori. Loomulikult. Elementaarne. Kelleks ma neid pean?

"Me oleme nüüd kõik kolmekesi lõksus," telefoneeris põnn peagi reipalt.
"EI OLE! MIKS???"
"Noh, me proovisime ja sõbrants oli koridoris ja võti keeras kinni ja lahti ja siis ta tuli tagasi ja proovis ise ja... enam ei keera jälle. Ahh. Ta toob halba õnne."
"Kas teda ukse avanemiseni puu otsas ei anna hoida?"

No nii. Kell on üheksa õhtul. Kinnipeetavad vabadusse pääsenud. Miskipärast otsustasid tüdrukud kaasa kodus magada.

Valik fotojahisaake

Loom. Väga pöördes kass. Ausalt, mina ei kasutanud mingeid efekte. Süüdistage Seitlit.

Must ja valge. Talvine metsaoja.

Kolm.

Teised.

Seente hakkimise muusika

Askeldame Põnn16-ga köögis. Põnn peseb nõusid, mina puhastan kukekaid. Päevamenüü näeb ette kukeseenekotlette. Korjatud paar peotäit seeni on paras noaga peeneks hakkida. Tütre arvutist kõlav muusika on aga selline... eksitav. Käsi ei saa õiget rütmi sisse. Pisike otsimispaus ja töö saab sisse hoopis parema hoo!
:D

Fotojaht. Palju

Väga vaba teema, sest jäädvustamist väärivat on nii palju-palju-palju! Olgu pildistajaid palju tahes - ikka jääb enamus hetkedest kinni püüdmata.

Eilsesse päeva mahtus palju hetkejahtijaid, palju laulu, tantsu, pillimängu, päikest, avarust, tunglemisi, nalja, muretust, toredaid kohtumisi, möödalibisevaid kilomeetreid, head seltskonda, puhkust, puhkust, puhkust...

Hea on teada, et lõuna poolt on seljatagune kindel.
Setumaa kõige tugevam mees! Ahhetamapanevalt PALJU jõudu! Kolmekordne au talle!
Setusid on nii erinevaid ja PALJU!

Palju head on õnneks ka põhja pool - inimesi, loodust, loomi.
PALJU sügavaid tundeid.
Pilt on nagu lill, mille üks habras vars haruneb koduks PALJUDELE mõtteõitele - igal sees oma mälestuste või unistuste õietolm.
:)
Palju teisi paljujahtijaid.