Eriti rahulikud jõulud

Põnn16 tuikus oma toast välja  pool viis õhtul. Tähendab, et elus.
Põnn9 annab voodist üksikuid elumärke.
Põnn4 ja 5 on harjumatult vaiksed.

Ainus müratekitaja on pesumasin, sest aeg-ajalt kipub kellelgi õnnetus juhtuma.

Ei mingit ülesöömist. See on pluss.
Naudiks kodust rahu, aga ei jaksa. :)

Rõõmustamiseks on põhjust. Tundub, et uus aasta toob mõned uued vaibad ja mööblikatted. Ootan põnevusega. Kindlasti annab hullemaks minna. :)

Termopuder

Ammu pole mannavahtu teinud. Seda oli märgata. Esimese kastrulitäie suutsin millekski kokteililaadseks vahustada. Oleks muidugi võinud püüda želatiiniga paksendada, aga otsustasin vargsi ise ära... juua. Kogus polnud õnneks eriti suur. Eks ma kartsin juba ette.

Panin peoga sügavkülmast mustikaid sisse, läks natuke jäätisekokteili moodi. Maitses mõnus.

Loomulikult jäin vahele. Et manustan kindlasti midagi eriliselt head ja ei raatsi jagada. Osutasin pliidi suunas. Pott oli juba uuesti tulel.

Kuna üks seltsimees köhib, siis väga maha ei jahutanud. Vahustamine polnud seegi kord lihtne. Nüüd panin peoga mustikaid sisse, et veidigi vedelamaks läheks. :D :D :D

Põnnid söövad ja arutavad.
"Mis see on?"
"Mingi puder."
"Punane puder. Piimaga."
"Piim on soe."
"Muidugi. Punane puder teebki."

Julgus olla tunnetele avatud

"Keeleoskus mandub. Sõnavara on aina piiratum," ohkan kraanikausis mulistades ja meenutades, kuidas päeval keegi põhikoolilaps pakkus, et sõna TEESKLEMINE võiks tähendada teevee keemaminekut.

Ah, mis ma teistest räägin. Kui mu noort kaardiväge poleks, suhtleksin vist kodus ammu vaid üksikute žestidega, nagu näiteks

• õlakehitus ("Kus ma selle ometi jälle torkasin? Ah, vahet pole, küll ükskord ise välja tuleb.")
• kulmukergitus ("Kas mina korraldasin selle kaose? Täitsa võimalik. Minu korter ju.")
• oimukohtadest haaramine ("Ra-hu! Iseenda eest ei põgene. Ta tuleb igale poole järele. Keskendu ja otsi tema nõrku kohti, neid on palju, aga kindlasti kuskil hunnikus ja sorteerimata!") jne

Noh, kui eestikeelse leksika asemele tulevad vähemalt ingliskeelsed sõnad, siis tunded? Millega me need asendame, kui tuimalt ringi tuiame, endale nii mõndagi keelame ja aina suurema olmemugavlemisega  igasuguse hingemaailma ära nudime?

Kui kunagi seisnes pesupäev selles, et jalutasid vee saamiseks aiakäru ja mannergutega naabri kaevust läbipaistvat vett pumpama, siis praegu piisab, kui mõned korrad aastas veefiltrit vahetad. Kui vanasti vinnasid hommikul pliidile neljakümneliitrise poti kuuma vee saamiseks, tassisid seljas õue pesumasina "Aurika", millel oli küljes imetore, aga kahjuks katkine tsentrifuug. Masina tassisid õue seepärast, et ei peaks prügikühvli ja põrandalapiga kokku korjama lekkivat vett. Milline emotsioonide bukett sellesse päeva mahtus! Eriti, kui halvasti väänutud pesu nööril ära külmus ja tekikotte lihahaamrit kasutamata enam korteriuksest sisse suruda ei suutnud. Olid ajad! Rasked, seda küll, aga millise mängleva kergusega sõnavara rikastus ja tunded sisemuses möllu tegid!

Osalt seepärast ei ole ma ikka veel paljudele uuendustele avatud. 

• Mikseri asemel kasutan kaanega klaaspurki (aega kulub oluliselt kauem, aga see-eest pole kunagi kindel, et soovitud tulemuseni jõuad);
• juukselõikusmasina asemel kasutan kääre (tulemus on alati kohutav, aga iga kord erineval moel ja erinevaid appikarjeid vallandav);
• keraamilistele pottidele, teflonpannidele ja silikoonvormidele eelistan head odavat plekkpotti. Nagu praegu: must känkar kastrulipõhjas, millest pidi tulema õhtusöök ja mida ükski mittenakkuv pind ära hoida poleks suutnud, irdub niipea, kui tööristasahtlist liivapaberi leian.  

Milline nauding ja rõõm! 

Kõik kotti!

Arst ütles, et lapsed võib juba pühapäeval haiglasse tuua. Mulle väga sobis. Pakkisin kolm tegelast kokku ja... linna.

See on päris keeruline. Esmalt otsid, kes su rongile viib, siis valvad, et keegi laiali ei jookse, magama ei jää, lollusi ei tee, siis pead imekiiresti haiglasse jõudma (tunnistan ausalt: kasutasin taksot), lapsed üle andma, et  koos ülejäänud lapsühikuga mitte maha jääda rongist, millel buss vastas.

Õnneks olin suvel kõik selle juba läbi teinud. Ei jooksnud enam vale ukse taha. Või siiski. Selgus, et kolme kuuga on paljugi muutunud. Uks on teises kohas, registratuur teises kohas. Ainult aeg voolas siin kuidagi raaahulikult. Olin küll esimesena luugi juures, aga tundus, et ega peale mind enam kedagi ei võeta ka, sest kõrvalisi jutuajamisi, telefonikõnesid, mõtteid, viipeid... oli nii palju, et rong rongiks! Kartsin juba: tuleb isiklikult põnnilt hommikuni peavarju küsida.

Aga saime seistud.
Osakonnas käis kähku. Natuke naljakas oli ju kaks korda järjest vastata küsimustele

• kas elate korteris?
• lifti kasutamise võimalus on? (Jah, teate, parajasti ehitavad. Praeguseks võib isegi napilt valmis olla.)

Huvitav, et korrust ei küsitud. Kui ma elan liftiga maja 1. korrusel, kas olen kuidagi tegijam?

Ja siis veel mingi küsimus, mille sisu mulle lõpuni arusaamatuks jäi, seda enam, et esitati veidi kõpitsemist vajavas eesti keeles. Noogutasin mõlemal korral, sest tundus, et nii on õige. Loodan, et lastel seetõttu jamasid ei teki.

Kõige keerulisemaks läks garderoobis. Õde, kes mind sinna juhatas, oli vajaliku kleepsu maha unustanud. Paanikas õde lendas viga parandama, aga kuritegu oli juba sooritatud!
"Inimene ei tea oma kohustusi. Saadan teid välja tagasi praegu!" torises garderoobivalitsejanna.

Oli see ähvardus või käsk? Asutasin väljuma, aga käsk tuli ikka nüüd. "Võta sealt riiulist kott ja pane sisse!"
"Kõik?"
"Muidugi!" turtsatas tädi.
"Aa...aga need ei mahu ju?"haarasin jahmunult esimese kombeka ja valmistusin seda kotti toppima.
"ISSAND, SEE ON JALANÕUDE KOTT!" ahhetas garderoobiemand ja jõllitas mind kui poolearulist.
"No selge. Et siis mõlemad paarid? Siia kotti?" katsusin hästi osav olla, et tädi sappi säästa.

Vist enam-vähem õnnestus.
"Riided pane puu peale!" tuli kohe uus käsklus. "ÜHE puu peale! PEAB mahtuma!"
Olgu. Olgu. Näed, juba hakkabki mahtuma. Stangel rohkem riideid polnud, ainult tühjad puud, aga pühapäev ju. Küllap homme tulevad.

"Ühe pere lapsed või? ERINEVATE perekonnanimedega???" põrnitses naine mind põlglikult. (Kleepsud saabusid.) Tundsin kohutavat süüd. Et ma eostamise juures ei viibinud. Nimepanekul ei nõustanud...
"MINU SILMAD NÄEVAD SELLIST ASJA KÜLL ESIMEST KORDA!"

Vaikselt hakkas naljakaks kiskuma. Hoidsin keelt hammaste taga. Äkki lapsed peavad mingil põhjusel vahepeal siia koledasse kohta sattuma. Või mis ma ikka ilgun. Küllap on palk väike. Kodus raske. Minusuguseid idioote iga päev kümnete kaupa...

"Kollase viid üles lauda, roosa jääb sulle. Sellega saad riided kätte!" põrnitseti mind kviitungeid ulatades umbuskliku pilguga ja kulmude alt (et kas suudan nii keerulise ülesande lõpule viia.)

Suutsin. Aga sisetunne ütleb, et neid riideid ma küll enam kätte ei saa. Kindlasti kaotan lehe ära või unustan koju ja ilma selle roosa paberita sinna garderoobi minna POLE MÕTET. :/

Võõrsõna

Nõrga sulghäälikuga algavad sõnad on juba enam-vähem selged. Nüüd meeldetuletus, et mitte kõik võõrsõnad ei alga nõrga häälikuga.

"Trauma!"
"Sobib. Mida see sõna tähendab?"
"Et sa ehmatad või oled nagu tasakaalust väljas."
"Hingeline trauma? Ja füüsiline trauma on..."
"...kui sa murrad käeluu või kukud silma siniseks."
"Selge. Veel T-ga sõnu?"
"Aa! See, kus sa saad pesta! Tušš!"
"Tuši all ei saa puhtamaks. Pesemiseks on dušš. Sinu kirjutatud sõnal on samuti tähendus."
"Aa. Jah. See on naiste suguorgan!" 

Kuhu küll kõik lilled jäid?

Sõidan bussiga kodu poole, nelja-aastane poisiklutt süles.
P4: "Kas sa näed seda puud?"
"No näen."
P4: "Seda puud ka näed?"
"Näen."
P4: "Mina värvisin need ära."
"Selle puu ka?" osutan järgmisele suuremale puule.
P4:"Jaa."
"Mis värvi sa siis värvisid?"
Põnn heidab mulle arusaamatu pilgu. No mis küsimus see selline on!
P4: "Halliks!"
"Aga neid sa ei värvinud halliks?" näitan näpuga kasetuka poole.
P4: "Ei. Need ma jätsin valgeks. Ma värvisin selle puu ja selle puu ja selle puu... Aga lilli ei saa praegu värvida. Lilled on peidus maa sees. Neil on pesa seal. Nad on üleni mudased ja porised ja pesevad ennast puhtaks seal ja siis tulevad välja ja ongi ilus!"

Kõik teenused koju kätte!

Ukse taga seisab ehitusteenuse pakkuja, reklaamleht näpus.
"Teil majavanem või keegi on? Annate edasi?"
"On. Annan."
Heidan pilgu lehele.
"Ärge väga lootke. Oleks võimalus, ehitataks juba."
"Ei lähe hästi? Teie mehel ikka tööd on?"
Muigan.
"Teil ei ole meest? Aga lapsed ju on? Väiksed lapsed."
Naerma ajab.
"Juhtub."
"Sõber ikka on?"
"Mõni sõber ikka on, jah. Aitäh. Annan paberi edasi."
"Helista mulle! Kui midagi on, helista! Mu numbri sa said. Seal all."
:D :D :D