Mõned unenäod jäävad detailideni meelde.
Märkasin facebookis noore sugulase ülesriputatud grupipilti. Aastast 1991. Käimas oli mingi saunateemaline pildivõistlus ja fotol seisid majatrepil kõik selle sugupuu haru liikmed. Vaadati ühes suunas. Selgituses seisis, et kui nad vastassuunas vaataks, oleks nende pilgud majataguse sauna poole pööratud.
See oli tegelikult hoopis mu teise tädi maja, ammu võõrastele müüdud. Õuel kõrgus mingi juba ette tühjalt seisma ehitatud avarate akendega kõrvalhoone. Majas ringi vaadates tundus kõik kuidagi lage ja mahajäetud. Hallide seinte ja samavärvi reliinpõrandaga koridor. Suured aknad, aga vaadet ei mingisugust. Tahtsin koera korraks välja lasta, segamata topeltvälisuksi valvavat komandandiprouat kuskil tema koridorilõpu korteri kinnise ukse taga.
Sättisin uksed pisut poikvele, et kõrvalise abita tagasi sisse pääseksin. Koer tõmbas end käest lahti ja kadus hilistalvisele inimtühjale linnaväljakule. See-eest oli seal palju koeri. Suuri ja väikseid, hulkuvaid ja hooldatuid. Kartsin, et mu kuts on jäädavalt kaotsis.
Aga ei. Sealt ta tuli! Mudane, märg ja rahulolev.
Haarasin ta kaenlasse ja traavisin maja poole tagasi. Pelgasin, et uksed on ammu suletud, aga vedas. Üritasin endast võimalikult vähe märke maha jätta. Kojatuli põles. Tahtsin seda kustutada, aga ei leidnud õiget lülitit.
Leitud õige nupp ei sobinud kaheksakümnendate lõpu interjööriga. Võib olla seetõttu muutusid laed kõrgemaks, seinte värv õdusamaks, reliinpõrandad parketiks. Kiirustasin läbi rahvarohkete saalide, püüdes tähelepanuta jääda. Ilmselgelt oli siin mingi udupeen hotell ja restoran. Vaatasin möödudes üht imetillukest koogikest laual ja imestasin, millist hinda on inimesed nõus maksma mittemillegi eest.
Kuskil siin pidid olema omad, korraks isegi leidsin kellegi tuttavama, aga too soovitas veeta öö koridoriorva tugitoolis, mille kõrge leen oleks tukkuja möödakäijate eest varjanud ja ilmselgelt püüdis soovitaja mu seltskonnast vabaneda. Ma polnud rahul. Kuidas ma siin koos koeraga? Pealegi on mul ju kuskil ettenähtud magamiskoht. Hiilisin avastusretkele. Ruumid läksid aina uhkemateks. Tumedate raskete puituste taga portreemaalid luksuslike kangatapeetidega seintel. Siis edev valge kuldornamendiga uks, mille vahelt paistis baldahhiinvoodite kardinavaht ning kostus toaasukate nurin tülitamise üle. Sulgesin ruttu ukse ja märkasin kohe järgmist, vastasseinas, raskeltlangeva tumerohelise eesriide taga, mida kiivas vana teenijanna parajasti õigeks sättis. Mul ei olnud vaja temast mööda pääseda.
Korraga ma lihtsalt olin seal toas. Mul oli käes kaunis kuldne küünlajalg ja mulle öeldi, et kui selles küünalt keeran, muutub kannikeselõhn tugevamaks. Ütlejaks oli Karl. Ma ei näinud teda kuigi selgelt, võib-olla meid polnudki enam päriselt, käisime ainult ööst öösse oma lugu kordamas.
Karl oli noor kuningas ja me olime abiellunud. Nii seaduslikult ja nii kokkulepetevastaselt, et see vihastas kõiki, kelle arvamusest midagi kas või natuke sõltus. Me teadsime, et meie abielu ei ela seda ööd üle. Aga praegu oli selles toas veel väga palju aega ja õnne ja ohutust.
Ja vana teenijanna valvas kiivalt, et meid ei segataks. Ma arvan, kui tal oleks kästud kardin eest tõmmata, poleks seal olnud mingit ust.
Keerasin küünalt ja ärkasin. Tundsin kannikese lõhna? Vist ei mäletagi, milline see on. Pealegi kimbutab mind nohu. Aga ma tunnen ikka veel seda tunnet. :)
