Narkomaania põhjuseks on halb suuhügieen

Kui hambaarst mulle eelmisel korral pesemist õpetas, sain aru, et olen seda terve elu totaalselt valesti teinud.  Jõudsin nüüd kuu aega usinalt harjamist harjutada, aga pean tunnistama, et mis mulaaži peal tundub lihtne ja elementaarne, on selles reaalsuses, kus hammastik veel kahes tükis suust välja ei käi, päris korralik gümnastika.

Noh, igatahes vajas mu lõksuti meditsiinilist sekkumist. Kokkulöödud summa võimaldas vähemalt esimese seansini hästi tunda, sest olin ju jõukurite esikümnesse arvatud.

Avaseanss toimus täna.

Tütarlaps sõidutas mu jalad lae alla, et nahkhiireasendis patsient vastupanu osutada ei saaks, süstis pool ülahuult selliseks, et kohe hakkad ka teist niisuguseks tahtma ning siis lasi paarikümneks minutiks suhu lahti väikse hernekommilõhnalise, aga ilgemaitselisi kehavedelikke eritava tuldpurskava draakoni.

Kui too oli piisavalt kaua ninasõõrme, suu ja parema kõrva kaudu sisse-välja vudinud (vähemalt nii tundis mu kallutatud teadvus), tõusin ma toolilt, pool nägu elutult ripakil. Veerandtunni pärast lubati vett pruukida, aga huuled ei suutnud korralikult hambaidki suus hoida, veepudeli oleks pidanud sinna patsikummiga kinnitama.

Pilk peeglisse tekitas vastupandamatu soovi ühte jopevarrukasse käe asemel pea lükata. Kahjuks ei olnud selle jope õmbleja arvestanud võimalusega, et rõiva kandja kunagi hambakliinikusse satub.

Lõua sain krae sisse peita, aga ainete mõju all olev nina loksus vasakule ja paremale nagu käokellapendel. Hingata sellega ei õnnestunud. Järgmisel korral olen targem, torkan enne pastapliiatsi kesta sõõrmesse.

Balti jaamas enesetunne paranes, sest seal oli mitu inimest minuga üsna sama nägu. Vaksalis saabuski teadmine, et kui võtta inimeselt raha, välimus ja harjutada teda sedalaadi ainetega, saab sinust narkomaan umbes 7 minutiga (ca nii kaua kulus Tõnismäelt tulekuks).

Nagu ikka, just siis, kui sul on tõsine põhjus omaette hoida, koputab kellegi tuttav karvane käsi õlale ja pead tund aega läbi jope ülemise nööpaugu juttu puhuma. Aga see on juba koputaja probleem, kui ta öösel õudukaid näeb.

Rääkides õudukatest, siis kes tahab odavalt ja tõhusat, mingu kliinikusse! Seal kirjutatakse 2 € eest hammaste röntgenipilt CD-plaadile. Närvivapustus on garanteeritud!

Unega pole õnneks seni probleeme olnud, aga nüüd tean, millega end hirmutada, kui unetus peaks päevakorrale kerkima. "Kui sa kohe magama ei jää, vaatame plaati!" (Plaadimängijat mu odavas arvutis küll pole, aga mulle piisaks meeldetuletuseks ka plaadiümbriku nägemisest.)

Mõelda vaid, kui lihtne on hambaarstil patsienti šantažeerida!
"Kui edasise raviga/ravi hinnaga ei nõustu, lekitan pildi sotsiaalmeediasse!"


Tegelikult on kõik hästi. Kolm tundi on möödas, lutsutan põses sepikusisust rullitud kuulikesi ja vabandan kõigi toredate hambaravitsejate ees, kes end kirjutisest puudutatuna tundsid.

Head sõnad...

Mõni hetk paneb unustama kõiki raskusi ja muresid.
Nagu täna.
Tõuseb 3. klassi noormees tunni lõpus toolilt ja õhkab: "Tead, miks sa mulle meeldid? Sest sa päästad päeva!" Ja kuni ma segaduses endamisi juurdlen, kuidas täpsemalt, seisab komplimenditegija juba nina ees. "Kallistada tohib?" (No mis küsimus see veel on? Loomulikult!)
"Kui võib, siis mina oleksin järgmine," võtab kohmetu klassivend kallisappa.
Kolmas kutt ei ütle midagi. Lihtsalt seisab oma kallijärjekorra ära.
Õhh! :D

Ise näitleja ja ei mäleta teksti!

Põnn17 vaatab saadet "Suur komöödiaõhtu". Tõnis Niinemets jääb Arno ja Lible dialoogis sõnatuks.
"Ise mängis "Kevades" Kiirt!" imestab Põnn.
"Kus?" (Ega ma ka kõiki lavastusi tea.)
"Noh, seal "Kevade" filmis!"
"Ei mänginud!"
"Mängis küll!"
"Kuule, see oli aastakümneid tagasi! Ta polnud siis sündinudki!" Otsin Margus Lepast ühe värskema pildi. "See mees mängis Kiirt!"
"Ei mänginud!?"
"Mängis küll."
Nüüd on Põnn sõnatu. :D

Ütle, kes on su sõber...

Ise olen! :)

Ma tahan...

"Emme! Mäletad ikka, et mul on see nädal autokool?"
"Mkm."
"Ja siis ma lähen veel kruiisile... Ja kulmudesse tahaks minna... Ja uusi prille tahaks..."

"Kallikene, milles probleem? Kas ma olen kunagi midagi keelanud... tahta?" ;)

Kodused kõnelused

"Koer, ära vehi sabaga! Ema ei saa niimoodi kunagi tuld põlema!" (Ema kütab ahju)
- - -
"Ma vilistasin koera õues tükk aega. Kõik tihased lendasid ligi ja hakkasid vastu laulma, ainult koera polnud endiselt kuskil."
- - -
"Mingi suur lind lendas praegu akna  tagant läbi... Või hoidsid mitu tihast üksteisel kätest kinni."
- - -
"Sa ei kujuta ette ka, mis homme juhtub."
"Noh?"
"Homme on veebruar!"

Mul on hambad...

Veel on.

Üleeile ajalehte lugedes avastasin, et tükike tugevamat mind otsustas korpuse küljest irduda.
On alles tänapäeval uudised. Ehmatavad hambast suure killu välja. Ja kohe ikka esireast.

Helistasin oma toredale hambaarstile. Mis tähendab 26. veebruar??? Selleks ajaks... Ei julge mõeldagi. Kolleegide soovitusel pöördusin palvega pealinna. Tunti kaasa. Aga ka seal olevat paarinädalased järjekorrad. Aga lubasid mu meelde jätta. Juhuks, kui tekib loobumisi.

Ja õhtul leidsin postkastist teate, et fortuuna naeratas. Oodatakse juba homme.
Ma vastu ei naeratanud. Hirmutan veel ära.

Mina olen maalt. Igasugused linnaskäigud tekitavad minus ebamugavust ja ebakindlust ja alati uurin põhjalikult aadresse ning aegu ja teen märkmeid. Lõpuks unustan paberi loomulikult koju. Seda mäletasin, et arsti nimi on Põder. Üle kontrollides selgus, et ei. Isegi mitte Jahimees. Metsaga polnud midagi pistmist. Tähtedest oli sama ainult E, aga see asus kah hoopis teises kohas. Nii palju siis mälust.

Linna oli mul lisaks hamba ravimisele nii palju vaja, et tahtsin sealt meetri valget riidest linti. Lootsin möödaminnes kuskilt Balti jaama turuletist osta.

Nad on turu ära varastanud!
Otsisin mitmelt poolt. Ei leidnud.

Nüüd ei osanud ma oma linnaloaga miskit peale hakata. Läksin polikliinikusse. Poolteist tundi varem.
Nojah. Kesklinnas on kindlasti rohkelt paelapoode, aga ennast tundes oleks mul siis arstitooli istudes kümme kaubakotti näpus.

Kõndisin küll hästi aeglaselt, aga kole vara jõudsin siiski.
JA KUTSUTI KOHE SISSE!!! (Kuigi üritasin tõrkuda, et mina pole üldse see, kelleks nad mind peavad).
Jäädi endile kindlaks.

Ehmatusest kukkus kotil sang küljest ja minul prillid peast. Hea, et katki ei astunud.
MIKS alati minuga juhtub?

Röntgenist tagasi, küsis arst, kas tean, et... :D :D :D Teadsin. Sellist laadi asju kipud märkama. :P

Pole parata. Kohalik arst meeldib mulle rohkem. Pisiasjad. Ei räägi üle minu, et noh, kui ta tahab seda hammast, teeme siis. On rahulikum ja esitab pikemaid, kuid selgemaid küsimusi. Tema juures on tore käia isegi ebameeldival põhjusel.

Aga registratuuri inimesed meeldisid mulle kohe väga. Ehk neil on natuke puhtam ja viisakam töö kah. Tegid seda ilmse rõõmuga.