Ohpuud oodates

Valmistasime õhtusöögi. Kaasa hakkis salati.
Ei kedagi.
Alustasime siis ise.
Mmmm...
Tunnid läksid.
Ootamine on nii kurnav. Käisin paaril korral salaja köögis salati kallal.
Kaheksa. Üheksa...
"Sööme?"
"Sööme!"
Nämm! Salat oli nagu veel paremaks läinud, süldist-kartulist rääkimata.
"Joome?"
"Joome!"
Näpistasime natuke hõõgveinist.
Midagi oli puudu.
Ohpuu.
Aga midagi veel.
"Täiuslikuks õnneks oleks tarvis tükikest kringlit. Pagaripoiste oma. Kohupiimaga," unistasin.
"Kas millestki küpsetada pole?"
"Nüüd??? Ega ei oleks kah."
Šokolaadi oleks. Trühvlikommi. Moosi-saia. Üks eriline piparkook.
Aga see pole see.

Siis ta tuleb. Ei taha süüa. Kohe üldse mitte. Õngitseb ise kotist head-paremat välja. Stritsli näiteks. Kohupiimastritsli.
Kas ma lasen end segada sellest, et kell on pool kaksteist öösel? :D :D :D