Fopaa

Vene poiss. Nelja-aastane. Vaikib.
Õpetaja sõnul järjekindlalt ja ennastsalgavalt.
Võtan ühe kolmese eriliselt suhtlemisalti tibu seltsiks. (Simmapääütesemmenäipuusonolavat...)
Kellega-millega lapsi rääkima meelitada?
Loomad!
"Teate, kes meile külla tulevad?" püüan põnevust üles kruvida.
Tirtsu silmad säravad, poiss põrnitseb ettevaatlikul ja veidi jahmunud ilmel.
"Loomad!... Meeldivad teile loomad?"
Põnnid noogutavad. Üks innukalt, teine rohkem igaks juhuks.
"Kes sinu lemmikloom on?" küsin tüdrukult.
"Amma!"
"Mis häält see loom teeb?" üritan täpsustada, sest teda kohutavalt ärritavad mõistmatud inimesed.
"Mää-mää!"
Selge, siis ikkagi lammas.
"Kas siin ka lammas on?" laon oma varanduse lauale.
"Amma!" kilkab põnn ja haarab oinal/jääral sarvist. Paremat lammast pole mul kahjuks kuskilt võtta.
"Kes sinu lemmikloom on?" kiusan nüüd kutti. Vaikus. "Kas siin on sinu lemmikloom?" Vaikus.
Hm. Kas ta ikka aru sai?
Vaatame kõik loomad üle, imiteerime oskust mööda koera, kassi, karu, lehma jne hääli... Ikka mina ja tüdrukutirts. Poiss vaatab meid kerge võõristusega.
"Mina näitan sulle looma, sina ütle, mis häält ta teeb!" peidan oma loomaaia selja taha. Patsik on õhinal nõus.
"Nüüd küsi sina minu käest!" Kutt hakkab tasapisi sulama. Kui eksin, muheleb. Kui läheb täppi, noogutab.
Koolikell lõpetab meie tänase tunni. Vaja kunstiasjad lahti pakkida.
"Paneme nüüd mütsid ilusasti pähe ja sallid korralikult kaela," asun lapsi õueriidesse aitama, sest rühmakaaslased müttavad juba hangedes.
"Ma oskan ise ka endale kindad kätte panna!" teatab poiss asjalikult. "Aga all me ei saa vist ise ust lahti."
Aa... ee... nojah. Ega mul polnudki plaanis neid üksi trepist alla saata. Ja noh, nüüd ma mõistan seda võõristust pilgus ka palju paremini, sest eks see või kummaline paista küll, kui täiskasvanud inimene, ise veel õpetaja, sulle tubli veerand tundi muu-muu, mõmm-mõmm ja mök-mök teeb.