Tahan ka ajalukku!

Õnneks on mälu veel nii hea, et mäletan paari päeva eest toimunut selgesti, mis sest, et lünkadega.
Suutsin vajalikuks kuupäevaks üsna täpselt oma linnakodusse jõuda. Esmalt enne keskööd Maarjamäelt kesklinna (inimtühi Viru peatus. Minus kasvav kõhedus paisus bussi ootamisele kulunud 10 minutiga nii suureks, et oleks ka rahulikus linnakodanikus tekitanud kiusatuse mind natuke togida, kui mõni kodanik oleks vaid läheduses leidunud.) Bussi sigines mu lõhnameeleheaks kaks vennasrahvusest ebakainet (ühest neist tõusis ninna huvitav mõrkja tsitruselise ja veel millegi põneva kombineeritud aroom), aga üldiselt nägid nad kurjakuulutavad välja (nojah, minu olekus hirmutanuks mind ka busside sõiduplaan). Noored otsustasid minuga samas peatuses väljuda. Olin peaaegu valmis edasi sõitma, aga jätsin siiski saatusele mänguruumi. Saatus halastas ja korjas maha astunud noorsandid bussi tagasi. Huuuh!
Kodus vestlesin veerandtunnikese kaasaga ja sõin ta ühtlasi apelsini ning pirni võrra vaesemaks. Siis tuttu! 4.30 olin virge ja sirge, lappasin konspekte, õppisin näidistundi pähe ja sõin vastutustundetult ära veel ühe apelsini. Kell 6.45 tihkasin printima hiilida ja siis ma printisin ja printisin ja printisin...
Kella kaheksa paiku möödusin Vabaduse väljaku liikuvast reklaamtahvlist, kus miskipärast ei lipanudki enam ringi mu koduvalla reklaam??? :(
See-eest vudisid piirdevõre taga juba agarad ehitusmehed ja vabadusrist kõrgus platsinurgas oma avamata kinkekarbis. R-kioski juures majaseina ääres kössitaja oli vististi rasvatihane. Oli tal veel üldse eluvaim sees? Oh mind ja mu tähelepanematust!
Pool üheksa algas viimane koolipäev mu praktikakoolis. Niuks!
"Tahaksin teid kõiki kallistada!" õhkasin oma üheksandikke maha jättes (kes kõik need kaks nädalat vintsutusi vapralt välja kannatasid) ja enamus neist oli täitsa nõus kallistatud saama. Kahjuks sekkus kade klassijuhataja, kes tituleeris emblemise lubamatuks ahistamiseks. :D
Siis tormasin trammiga pärastlõunasele rongile. Hobujaamas ei suutnud ma mõista, miks seljatagune noormees muusika nii valjuks on keeranud. Siis taipasin, et see ei saa olla tema. Otsisin süüdlast Foorumi eest. Lootsin sealt mingi hääleka ürituse avastada. Müra allikaks osutus aga hoopis klaasstend (ma arvan), mis üürgas nii, et käis läbi lihast ja luust, kuidas südamejuust läheb südamesse suust ja enam ei saa mõelda muust. Põgenesin number kahte ja hakkasin Balti Jaama poole loksuma. Tramm oli rahvast ääreni täis. Keegi ratastoolinoormees vestles kõrvalistuva tütarlapsega. Tundus, et tütarlaps polnud vestlusest huvitatud. Kaldusin juba arvama, et nad pole tuttavadki, kui neiu kusagil Merepuiestee kandis toolist kinni sasis ja selle niisuguse kolakaga selg ees trepist alla asfaldile tõmbas, et peaaegu kuulsin, kuidas noormehe neerud püksisäärtest tänavale pudenesid. Lõhnad! "Ammoniaak," on vist viisakas öelda. Ei, ma ei arva, et väljunute pärandus.
Balti jaamas otsustas suurem mass maha minna. Ilm oli mõnusalt päikseline, aga vastikult tuuline, kihutasin jaamahoone suunas, aga... kiusatus kiskus korraks mujale.
Võõrasemad - 12 kr/tk. Liiliasibul - 10 kr/tk
Kolm võõrasema ühele ja kolm teisele poole treppi, sama palju sissesõidutee äärde. See teeb kokku... Tule mõistusele, naine!
Sisenesin tagauksest, kolasin kolm tiiru lettide vahel (tomat Hispaanai, searullad, kuld vasikas,... kraabi salati ja buzeeküpsiste sildid on ära parandatud) ja ostsin lõpuks näputäie rohelist sibulat ning tšebureki.
"Seitse krooni!" hõikas tšeburekitädi. Mõtisklesin just, kas mu niru majanduslik olukord paistab nii selgesti silma, et ta otsustas kaks krooni odavamalt müüa või tundis ta minus ära inimese, keda kannatab kiusata, ja müüb armulikult üleeilset kraami? Siis nägin, et mulle ulatatakse beljašikott. Mkm! Tšeburekkiiiii!
Sibul supi jaoks ja tšeburek esimesel võimalusel tarbimiseks (kõht oli niiiii tühi, aga esimene võimalus saabus alles kodus), turnisin Aegviidu rongi, et liikuda maakodu poole, kus pesapõnn juba ootas. Rohkem kindlasti läpakat kui mind :D
Hm. Kuskil oli ometi puänt ka?
Näiteks rongis, kus tiheda asustusega vagunis leidus üks väheseid vabu kohti vanemas keskeas vene mehe pingireas. Ta istus kolmeses pingis, kott kõrvalistmel.
Pobisesin oma hädise "Zdesj svaboodna?", haarasin noogutuse peale läpakakoti ja sellest poole ruumikama "ridiküli" põlvedele ja valmistusin pakutavaid ebamugavusi nautima.
Korraga kerkisid mul kotid sülest, naabrimehe pamp nihkus tubli paarikümne sentimeetri jagu akna poole ja minu kandam räntsatas sinna kõrvale.
"Vot tak!" teatas pinginaaber otsustavalt.
Nii armas!