Lõpetasin köögis just prügiämbriga suhtlemise, kui avastasin selle tagant seene. Mitte majavammi. Pisikese kübaraga seenemiku. Nii pisikese, et kübaral läbimõõtu kõige rohkem 0,5 cm. Kuivatatud. Või kuivanud. Nagu puravik või... vat ei saagi täpselt aru, mis seenega tegemist.Mis tunne on, kui peaksid justkui liiki määrata suutma, aga ei, pirn ei hakka peas põlema?
Paha tunne!
Veel rõhuvam oli aga asjaolu, et selline lugu meie peres juhtus. Sest ma ei näinud küll muud seletust, kui et kaasa on täiesti külma rahuga koju seeni ostnud, neid minu eest varjanud ja vaikselt hõlma varjus üksi ära söönud. Olgem ausad - nii ei tehta! Sellistest asjadest räägitakse!
Sõin kättemaksuks pasteedikarbi tühjaks. Kui niisugused ollakse, mis siis minagi! Samal ajal uurisin kübarakandjat. No vot ei tea! Šampinjon kindlasti ei ole. Mingi kännukas? Mkm.
Mida rohkem vaatasin, seda tuttavam tundus. Oi aeg! Pasteediga läks nüüd natuke halvasti. Sest see seen... vat see seen, see ei olegi nii väga seen. See on hoopis... kummeliõisik. Oeh.
2 comments:
Pasteediga läks just hästi. See lõi su pea selgeks!
Mida ma räägin... söömine on oluline.
Nagu magaminegi.
Muidu ongi nii nagu on... seened siin ja seened seal ...
Iga krod kui seda blogi lugema satun, saan korraliku kõhutäie naerda ja ei suuda ära imestada, kui ainekalt mõned ikka kirjutada oskavad.. nii numpar :)
Post a Comment