Haiglamemuaarid

Haiglasse satun üldiselt harva. Enamasti kellelegi külla. Kuna täna ühtki lähemat tuttavat haigemajas polnud, aga tung palatite vahel jalutada oli kange, kauplesin end saatjaks ühele noorele sõbrale.

Väga huvitav ja hariv.

Kõigepealt reisisime rongiga pealinna. Noormehel oli see elu esimene rongisõit. Üritasin vastata nii hästi kui suutsin, aga mõni küsimus jäi ennastki vaevama.

Miks elekter rongi niiviisi mürisema paneb?
Kuhu elekter "sarvedest" läheb?
Miks need oranžid onud tee äärde kogunesid?

Linnas sõitsime natuke troll-sarvikuga, küsisime paar korda teed ja jõudsime eksimata kohale.

Hommik oli.

Nüüd on kell seitse õhtul. Koju tahaks. Igasugused protseduurid väsitasid põhjalikult, ehkki mina olin ainult publikuks. Oleks osalenud, oleks ehk sama virge kui mu noor kaaslane.

Korraks tukastasingi juba. Vahepeal oli lastele oodet antud, mulle usaldatud põnn mängutoas uusi tutvusi sõlminud...

Ärkasin, kui ta ratastooliga palatisse vuras, põhikooliealine palatikaaslane tüürimeheks.

"Oi, vii tool tagasi! See on neile, kes ise käia ei saa!"
"Aga ta ei saagi,"nentis suur sõber häs-ti rahulikul häälel.
"MISMÕTTES???"
"Ta kukkus koridoris..."

Hm. Mis lapse ema sellest arvab, kui ma talle helistan ja teatan, et paha lugu, teie poeg on nüüd ratastoolis, aga ärge muretsege, on ka hea uudis. Mina olen uinaku järel palju reipam ja puhanum.

Ok. Õnneks tegi seitsmendik nalja.

Ega mind siin väga vaja ole. Arstidele ehk küll. Üritavad minult igasugu andmeid välja pressida allergiate, narkooside, koolijõudluse jms kohta. Kutt ise kihhhutab kodunenult ringi, suhtleb vabalt, nuiab söögitoast lisasaiakesi...

Natukese aja eest üritasin kaastunnet välja kutsuda. Avastasin nimelt, et mul pole kuivatusrätikut. Mõistagi ei osanud ma seda kodus asju pakkides ette näha. Lisaks puudus ka tekk. Ok, ehk käibki nii, et lisavoodi on juba iseenesest luksus ja mul on õhtul lahkelt lubatud end ajakirja ja vihmavarju sisse mähkida.

Tublid noored sõbrad (kuna mul on nii aktiivne seltsiline, tekib mullegi tuttavaid) ärgitasid tekki otsima voodist. Ongi! Pidasin seda ekslikult madratsikotiks.

Põnnil (8 a) sai suurte sõprade narritamismängust villand ja ta lahkus mängutuppa.
"Loobus," kurvastas meie palati 13-aastane noormees. "Need tänapäeva noored on nii püsimatud."