Esmaspäevaõhtune hõrgutis ja udumina

"MIDAAA? Misasjaaa? Kas mõni kass sööb ka sedaaa?"
Appiii? Ahvatlus muidugi on. Kui vaadata kõrvalriiuli kahekümnekrooniseid konserve. Aga teod??? Ja... kui Seitel sellest midagi ei arva, maksan ikkagi tühja... Hm...
Söögu parem sousti ja kartulit.

Tähelepanu! Tähelepanu! Pirnike, sütti!
(Pole lootagi.)
Samas... Kui teod tõesti kassidele maitsevad ja neid nii odava raha eest annab müüa... ja need on need teod, keda ämbrite viisi aiamaalt minema tassitakse ja mürgitatakse, põletatakse ning mis kõik veel, siis teo seisukohalt poleks ju vahet ja majanduslikult igati...

Ups. Mõtlesin ma piisavalt kõvasti? Kiljatust ikka kuuldi ju?
Miks alati minuga???

Hommikul, kui sõimerühmast ühe poisi sülle haarasin, et temaga oma tuppa tundi lipata, karjatas rühma õpetaja: " ÄRA VÕTA! PANE TA KOHE MAHA!"
Hea, et ma last ähmiga põrandale ei pillanud.
Mis siis nüüd? Käin ju igal esmaspäeval...
Lapsel on täiskasvanuile surmaga lõppev haigus? Vanem kehtestas lähenemiskeelu? Midagi veel hullemat?
"Ise käisid just opil!"

Häh! Topskid. See oli sama valulik ja taastumist nõudev kui hambapesu.

Õhtu.

"Mida tähendab see, kui ringi sees on pee?" kõlab kalli kaasa murelik telefonihääl kusagilt tänavamürinast.

Emnee. Tundub juba, et keegi testib mind täna meelega.

"Parklamärk on purskkaevus?" ei tule mul mõistlikumat vastust pähe.

"Kui see on sildil pintsaku küljes?"

"Aa... siis... keemiline puhastus?"

Huh.