Paar päeva tagasi seisin seal.
Uskumatu. Otse sinu ees on otsast meetri jagu murule painutatud kirgas triibuline vaip, sinu sees vaevu mahasurutav kiusatus seda mööda üles ronida ja sinu käes aparaat, millega sa nagunii ei suuda ilmaimet jäädvustada. Lootusetu.
Olen ma ise see kullapotiga roheline mehike? Tänane varandus on igatahes käes - tolmu, purkide ja ämblikuvõrkude alt leidsime pealelõunaks terve keldri! :P
Väärtushinnangud muutuvad.
Ma ei hooli enam ammu telerist. Ega talvesaabastest. Küttepuude kerkivaid hindu jälgides - küllap järgmisel aastal jätab seegi kaup mind täiesti külmaks :P
Ostan parem uued esivedrud. Ja ülejäänud raha eest antibiootikume.
Lapsed on suureks saanud. Üks neist tundus telefonis just hirrrmus õnnelik. Üks neist kössitab kušetil ja läkastab nagu vana mees. Üks neist esitab praegu elutoas nahkhiiretantsu. Kahemeetrise kangatükiga.
See tantsiv laps ei ole pesapõnn. :D
No comments:
Post a Comment