"Kümme muna!"
"Kotiga või karbis?"
"Kas on karbiga ka? Ma võtan siis neid!"
"Karbiga ei ole," avastab poetädi.
Vorsti võiks võtta. Ühel on õige soodne hind! Ääh! See on see plastiliinist... Seal kõrval... Mkm. See on ka jama. Järgmine? Olgu, seda ei tunne, riskime.
"Pool latti seda vorsti!" togin näpuga letiklaasi.
"Ära võta seda!" hüüatab ülejärgmine järjekorras-seisja, pesapõnni koolivend, ehmunult. "Tegelikult ka!"
Muutun murelikuks. Ehk tõesti. Aga teisest küljest on too noormees üks igavene vigur.
"Ära osta seda vorsti," sosistab minu kõrval seisev meesterahvas.
Appi. Peab ikka kole toode olema! Aga mis ma müüjale ütlen? Ta juba pakib ju.
Ah. Küll ma kuhugi ära kasutan.
Põrrrrsad. Täitsa tore vorst. Nii tore, kui üks keeduvorst muidugi olla saab.
***
Kodus on haigemaja. Pesapõnn palavikus. Väimees tuleb ka koju, tõbine.
"Tead, miks sa end halvasti tunned?" ei suuda ma nokkimata jätta.
"Nooh?"
"Selle eest, et sa eile mu mannavahtu mõnitasid!"
"Kes mõnitas?" ajab väimees kulmud pealaele.
"Ma lobisesin emale välja, kuidas sa eile magustoitu kahest kruusist... jõid," muheleb Põnn21. "Aga sa külalistele ei pakkunudki?"
"Ei saanud. Häbi oli!" tunnistan.
"Mul oli ka!" nöögib väimees.
Rrrr. Õhtuks oli juba täitsa tahenenud! Tegelt ka!
Mingi austus võiks ikka olla. Aga kus sa! Kõik mõnitavad! Ja täiega!!!
:D :D :D
No comments:
Post a Comment