Läksin sõbranna peret rongijaama viima. Väike laps kaasas - varusime veidi aega.
Mõnisada meetrit veel sõita ja napp veerandtund rongi väljumiseni, tervitas meid teel valgusfoori punane tuli. No kaua ta ikka põleb!
3 minutit. 4 minutit. 5 minutit...
"Äkki oleks pidanud jala minema?"
Aga kus sa seal lähed lapsega tee-ehituse vahele.
6 minutit.
Hurraa! Läks käima!
Roheline.
Autoderivi alustab rännakut. Ena toredust! Vastu kihutab teemeeste Scania. Kuhu nüüd? Kolonn kerib end tagurpidikäigule. Vahhhva!
Aeg läheb. Masin mööda lastud, liigume edasi. Raudteeäärsed tänavaotsad on blokeeritud. Üritame teisele poole - poodide juurde - jõuda.
Jõuame. Jääb veel paar minutit rongile tormamiseks.
Nüüd tagasi. Kiirustada pole vaja. Keeran ra-hu-li-kult asula vahelt välja suurele teele. Foor siin samas, ristmiku juures, ülesõidu ees. Punane. Õnneks saba pole. Mina esimene. Võtan koha sisse. Rull (või miski sarnane aparaat) toimetab teisel pool ülesõitu. Tõkked ja foor varjavad pisut ülesõidutulesid. Juurdlen just, et kas selline segadik sõitjaid ei eksita? Vaevalt maanteefoor rongiliiklusega arvestab... Stardid rohelisega minema ja satud rongiga kokku?
Siis süttib roheline. Ahhaa! Aga... sõiduks on avatud ju ainult üks rada ja sedapidi sõidab parasjagu ülesõidu poole vastu kena rõõmus sõiduauto. Seljataga antakse närviliselt signaali.
No kuhu ma lähen? Lükkan ta koonuga tagurpidi tagasi vä?
Ülejärgmine masin otsustab, et olen jobu ja sööstab mööda. Edu! Hakkas nüüd parem või? Senikaua kõhutab seljatagune juht signaalinupul.
Vabandust. Mulle ka olukord ei meeldi.
Autod pusklevad end ülesõidult eest.
Signaaaaal.
Lähen, no lähen, kuigi näen, et kolm autot tuleb veel vastu. Sõidan end teetööliste vahele taskusse.
Jaa. Ma tean, et see teile ei meeldi, aga see hull kuklas sõidab mulle kohe tagant sisse!
Niih! Mina olen päästetud!
Pasundaja saab ka viimaks aru, milles asi. Nüüd on tema see pidur.
Mille kurrjami pärast on foor, kui ma seda usaldada ei saa?
Vaesed tee-ehitajad! Ma mõistan, et nii on peaaegu võimatu üldse midagi ehitada. Aga. Suve algul kooriti tee üles ja siis 3-4 kuud ei toimunud midagi! Ah-jaa, suurematesse aukudesse torgati hoiatuspulgakesi. :S
On seda teed veel ikka üldse vaja? Pakun, et enamik siitkaudu sõitjatest on oma masinad lootusetult ära lõhkunud.
Ma ei tea lahendust. Mul on lihtsalt närv väga must.
Kui selline olukord järgmise "taksokorrani" kestab, viin sõbrapere teist teed pidi paarkümmend km kaugemasse jaama. Ainult et, kes hoiatada oskaks?
4 comments:
Ma läksin eile maale ja 10km enne raudteeülesõitu oli silt, et 15. oktoobril on raudteeülesõit suletud. Üritasin meenutada, mis kuupäev on ja no muidugi. Ots ringi ja tagasi. Ma saan teist kaudu ka minna aga see on +10km pikem tuur per ots. Lisaks see edasi-tagasi tuur, mille ma juba maha sõitsin. Raske on panna silti kuskile, kus sellest ka kasu on.
Eriti tore on see, et hetk tagasi tulid naabrid palvega: Käi too rongijaamast sugulane ära! Ütlesin, et jalutagu kilomeetrike. Lähemale mina EI SÕIDA!
Meil oli teeehituse aegu õnneks neid punase-tule-jobusid vaid vahel harva, aga hinge tegid täis küll. Ja oli ka väga suur osa teest pool aastat katteta. Aga no see tulenes sellest, et korraga telliti kohale koorimismasinad ja siis korraga asfalteerimismasinad, mitte ei veetud neid jupphaaval siia ja tagasi. Ja vahepeal seisis osa asju ootamatustest tekkinud eelarveaukude taga. Eks teil ole samad lood, ma arvan.
Aga nüüd on meil sama uhke tee, kui Piibe mnt Aravete kandis on. ;) Tulge aga külla!
Ma lihvin enne kohalikes aukudes oma sõiduoskusi! :D
Post a Comment