Miks sa, unistus, ei võinud olla pilv? Pilved ikka lagunevad või kasvavad kokku. See on nii loomulik. Ei tee haiget. Aga sina oled liblikas. Habras uudishimulik liblikas. Valutava keha ja narmendavate tiibadega liblikas. Mis parata. Pean sind kinni hoidma. Et sa ei sigitaks röövikuid.
Sa oleks lennates nii ilus. Isegi oma katkise kleidiga. Aga sind ei jätkuks kauaks. Sa sünnitaksid liiga palju kurja.
Valus? Jah. Ma tean.
Teised unistajad.
7 comments:
Pilt ja jutt on nii kenasti üheks tervikuks "voolitud". Kurb, kuid tõde ...
Mul mängib siia kõrvale veel aina see Flow ja nii kurb on...
Oo, Osaline näitab ka süngemaid värve. Imelik oleks sellise asja üle rõõmustada, aga selline see elu kord on. Nii ühte kui teist.
Voldemar-August! Helelilla õis ja valge liblikas... Kus Sa süngeid värve näed? :P
Lausa poeesia, see pildi ja teksti symbioos. Tase!
Pigem siiski liblikas. Kuidagi käegakatsutavam...
Ilus ja valus. Jah.
Post a Comment