Saaremaa ja mönda, mis seal sees leida on

Reede, 29.06. Ette oli teada, et tervet matka kaasa teha ei saa. Olgu. Teeme pool, aga teeme hästi. Seega siis poolring ümber Saaremaa. Kui suur täpselt, pidi selguma kohapeal.

Kui 4 aastat tagasi korjasime matkaks kokku arvatavalt vajamineva, siis seekord oli meil meistrite varustusnimekiri ees ja sellest tohtisime ka kolmandiku koju jätta. Pisut peamurdmist ju tekkis. Et kui listis on kirjas kahed rattapüksid, siis kas neid asendada kahtede retuuside ja kahe padjaga või piisab ühest padjast.
Või fliispesu. Et mis selle asemel pauna pista ja kas olulisem on värv või materjal.

"Rattakotid vett ei pea. Asjad tuleb pakkida kahekordsetesse kilekottidesse," kõlas kõrvus. Ja veel, et "...vihma saame nagunii." Seda pole vaja mulle öeldagi. Mäletan.

Etteruttavalt olgu öeldud, et üleliigseid asju oli terve hunnik. Aga see tulenes reisi omapäradest, mida oli võimatu prognoosida. No ja ehk ka pisukesest usaldamatusest, et äkki minul on oluliselt väiksem külmataluvus kui teistel.
Selgeltnägija pagasist oleks välja jäänud:

• 2 kampsunit
• vest
• tagi
• teksad
• kahed põlvpüksid
• paar pluusi
• villased sokid
• puuvillased sokid
• tennised
• plätud
• retuusid
• kohv (mul ei antud võimalust oma varusid kasutada)
• pesunuustik ja väike käterätt (neid saanuks kasutada küll, aga ma ei leidnud neid kunagi vajalikul hetkel üles)
• müts ja pearätik (kiivrist piisas)
• magamisalus (see oli tõesti liiga õhuke)
• telk (sääsevõrgust aidanuks küll) ja veel paar peotäit pisividinaid

Pakkimine lükkus loomulikult matkapäeva hommikusse. Korraga hakkas kiire. Ükski asi polnud seal, kus arvasin. Telki ei hakanud lahti harutama. Jäägu väike üllatusmoment ka. Näiteks, et puuduvad kaarepuud või telgi asemel on telgikotti topitud paariliseta jäänud sokid, vanad mänguasjad, muud põnevat...

Kell 11 plaanitud start jäi pool tundi hilisemaks, aga rong väljus paar minutit pärast ühte ja 15 km ometi nii kaua ei sõida!

Tegelinskifoto

Ilm nägi täitsa hea välja.

Tegelinskifoto

Meeleolu - helge. Pakid kindlalt pakiraamil. Teeolud - suurepärased (väljaarvatud Nelijärve kurv, kuhu pole pagasiga rattureile ruumi jäetud).

Jõudsime kenasti. Leidsime aega poeski käia. Siis rattad vagunisse, seinale

ja matkaliste ninad vastu aknaklaasi. Küll see Eestimaa suvi on ikka ilus!

Pealinnas jäi järgmise rongini aega kolm ja pool tundi. Otsustasime selle aja tuvivaatlusele pühendada. Matkaja M jalutas ka müüriäärse lillenäituse läbi.

Pargis oli PALAV. Tuvid said suuruse, vanuse, liikumiskiiruse ja värvi järgi reastatud. Sama varblastega. Ajal ikka aega küll. Saatsime sõnumeid ja helistasime peaaegu kõigile, kelle numbrit teadsime. Jalutasime hääääästi raaaahulikult vaksali juurde.

Balti Jaam on põnev-põnev! Kaevikuid ja barrikaade täis. Aga siin saime juba ülejäänud reisiseltskonda imbuda ja lasta targematel tegutseda.

Täditütrekalli ka enne teeleminekut.

Kotid maha, rattad peale ja seinale. Nelja inimese pampudest kogunes korralik hunnik. Ja ega meie ainsad rattamatkurid olnud.

Aga vagunis ootasid meid pehmed istmed ja armas agar piletöör Evi.

"Bväbväbvä alustab sõitu bväbväbvä. Järgmine peatus Bväbväbvä," teatati valjuhääldist.
K: "Ma pole nii ammu Edelaraudteega sõitnud. Ei mäletanudki enam, kui halb diktsioon neil on."
M: "Ma pole üldse sinnapoole sõitnud."
A: "Kuhu siis sina tavaliselt sõidad? Sinnapoole?" (osutab jaamahoone suunas)

H sülle sigines kuhi lipikuid mingite müstiliste tähe- ja numbrikombinatsioonidega. Väidetavalt õppis. Meie ühestki sõnast aru ei saanud, aga tema leidis valikust mängleva kergusega õigeid vastuseid.


H ja A on otsustanud meid pirukate ja kohukestega kohe alguses lõhki toita. Iga pakkumisega kaasnes luba:  "Ega te ei pea praegu sööma!"
Näen ma välja selline, kes loobub toidust?
K: "Kui teil on sellised toitumisharjumused, on ehk parem, kui meie teed kohe alguses lahku lähevad."
A: "See on alguses. Meelitame."
H: "Pärast ainult makaron, makaron, makaron. Ja sedagi pool kulbitäit. Need ka paneme õhtul veega seisma, et ei peaks keetma."

K: "Sõita on raske, kui pole aasta otsa sadulasse istunud."
"Selle käiguga ongi raske," lohutas A ja sättis käigud õigeks.

Rongisõitu jagus peaaegu kolmeks tunniks. Vagun rattureist veidi ülerahvastatud, aga kõik lõbusad.
Elevust tekkis juurde, kui mögafonis paluti piletimüüjal vedurijuhi juurde minna.
"Piletimüüja läks piilupardiga läbirääkimisi pidama," muhelesid kodanikud noormehed. Uudistasi rattaid ja vaimustusid M-i sõidukist. :D


A: "Ma magasin kunagi selles RMK puude katusealuses. See oli pikk ja madal nagu kirst.. Viskasin telgi üle (?), sest vihma sadas. Korraga näen ukseaugust: üks käpp, teine käpp, kolmas, neljas... Järelikult neljajalgne. Vaatasin, kakelda ei saa, hüüdsin: "Kõtt"!"
K: "Kes oli? Ilves?"
A: "Mina ei tea. Hunt, rebane või kits..."
K: "Kitsel pole käppasid!"
M: "Äkki oli kurg?"
A: "Nelja jalaga?"
M: "Kaks kurge."
A: "Kartsin, et läheb toidu kallale."
K: "Toidu? Mina oleks oma elu pärast värisenud."
H: "Toit ongi elu!"

Esimesel õhtul lähevad me teed nii või nii lahku. A ja H väljuvad Viluveres, meie M-ga Pärnus.
K: "Peame sõitma 4 km ja siis looma suhted, et saaks rattad kuhugi maha jätta koos kottidega." (Teatrisse jooks.)
M: "Sa oled suhte loomiseks valesti riides."
K: "Mismõttes? Mul on seelik. Lühike."
M: "Sul on seelik!? Ja mulle ütlesid, et mingeid kleite-kingi ei võta!" (M on tükk aega traumeeritud.)

Pärnusse jõudmise ajaks oleme enam-vähem selgeks saanud, kus on ööbla ja kus etendus. Aega liikumiseks ca 15 min. Teekonna pikkus ca 6 km.
Valmis olla. Läks.

Et M on linnaliikluses hull, sai mulle juba esimese kilomeetriga selgeks. Aga miks mina seda kaasa tegin? Lahtiste silmadega küll poleks julgenud.

"Vaat need on korralikud ratturid," jõudsin silda ületades kuulda. "Kiivrid peas ja vestid seljas."
Oleksin palunud ka vilkurit kiivri külge.

Noorte Väljaku leidsime, aga keskusest ei teadnud keegi midagi. Kaaperdasime kaks lapsevankrit emade ja lastega ja nõudsime, et nad viivitamatult meie asjad enda hoolde võtaks. Emad osutusid väga vastutulelikeks ja lubasid meil kortermaja keldri täis laduda.
Tormijooks Munamäele. Kas kiivri märkasin ära võtta? Ei mäleta. Vest jäi küll selga. Jõudsime kohale hetkel, kui Merlekas troonile ronis.

 Filmioperaator Tiit! Rõõmustasime.

Piinlik lugu. Enamus aega kulus tuttavate nägude otsimisele ja neid oli palju.
K: "Helje ja Urve ma leidsin, aga kus Ivar on?"
M: "Roomab."
K: "Näe, teine Helje! Maie! Kalli! Merle! Anne! Tuulike! Maarika! Ruth! Enekas..."
M: "Vaata, Rene!"

K: "Annika ka!"
...
Kordusetendust polnud võimalik vaatama jääda, aga me teame kedagi, kes teab, kellel on salvestis! Keskaeg kõikjal. Kitsed ja muud pudulojused. Ilm - hunnitu!

Kahjuks jäi ka suurejooneline lõpp nägemata. Kartsime, et noored emmed tahavad magama minna. Siis me veel ei teadnud, et lõpuni on ainult kolm lehekülge. :P

Viivi näpunäidete peale leidis M kohe ka öömaja asupaiga üles. Ei olnudki keeruline. Kohe üle tee, selle maja kõrval, kuhu me rattad hoiule jäid.

Küünlad ääristasid sisenemisteed. Jõudsime kohale enne näitlejaid, aga tundusime usaldusväärsed ja pääsesime majja.
Näidendi tekst? Lugegem.

Esimesed saabujad.
Kallistused eest, tagant, külgedelt.  Ahhh! Toredad, andekad, ilusad ja lõbusad inimesed.
Margus juhendas Heljet, kes hakkis, viilutas ja liudadega kööginurga ning laua vahet lippas. Kalli esitas kohustusliku estraadikava.
Etenduse muljed. Ükshaaval ja läbisegi.

Öö võimlas.

Laupäev. Hommik. Start kell kümme.
Margus soovitas, kust oleks kaval otse minna. Kas me kuulasime teda? Milleks? Me ise targad!

M-i kilekotisuud hoidev kumm kaotsis. Mismõttes, las olla?
"Vabandage, kas teil patsikumme on?" saab küsitud lähedalasuvast kioskist. "Aga neid tavalisi?"
Müüja ulatab lahkelt peotäie kumme. Noh, neid, mida väiksematele pakikestele ümber tõmmatakse.

Minek.
Pilt ka.

Ajalooline. Selle tänava ääres, kust valesti minema hakkasime.
Äh, ega me papist ole. 25 km rohkem või vähem...
---
Kui tunduma hakkas, et Tallinn pole enam kaugel, leidus tee ääres sõbralik politseionu, kes meid õigele rajale suunas. Tal oli küll raske mõista, kuidas me sellisesse kohta sattusime, aga alati ei peagi kõigest aru saama.

Kolmveerand teest veel ees.

M: "Ma pole kindel, kas mina oleksin selliseks laagriks valmis." (Nädal entikatega)
K: "Hetkel on ka minus selle jaoks liiga vähe..."
M: "...renessanssi."
Ei olnud see sõna, aga las ta jääb.

Tee suhteliselt pikk. Suhteliselt sirge.

"Ma lihtsalt enam ei või seda musta linti vahtida!" kurtis M.
Aga palun. Siin sulle jupike valget.

"Sellest saan ma juba aru!" rõõmustas M, kui lennuväljakut ületasime. Mõnusalt lai tee, ei pidanud kartma, et mõni rekka sinust endale külgkorvi meisterdab.
Et liiga lõbus poleks, hakkas sadama.
Loomulikult. K matkade iseenesestmõistetav komponent.

Vatla mõisa läheme? Reisikaaslasest ei kiirgunud entusiasmi. Mõni teine kord. Nauditagu sadu.
Hanila. Aga nüüd?
Muuseum just sulgus, aga kiriku jäädvustasime pildile

ja tegime 2 ringi ümber hoone.

Virtsus, hetk enne surma, kohtusime A, H ja veel mõne mulle tuttava isikuga.
H heitis meie ratastele asjatundja pilgu ja teatas nii muuseas: "Sinu (M) ratta mantel läheb kohe katki. Sinu (K) ratta sadul on liiga madalal ja kumm tühi. Vinge naine oled, et jaksasid selle maa maha sõita!" (Vähemalt käigud olid õigeks pandud.)

Saladin. KamskiV. Karmikarm. Lauriito... Kahetunnine luuleüritus. Toetusime M-ga teineteisele ja püüdsime mitte toolilt maha kukkuda. See ei olnud esinejate süü.

Telk Aimari õuenurka püsti

 ja tuttu. H togimisele, et läheme mere äärde ja sööma, järgnes kuri porin. Vedas, et ei hammustanud.

Pühapäev. Hommikut alustasime imbumisharjutustega. Et kuidas märkamatult tungida pererahva pesulasse ja kööki.

A: "Mingi uduvihmalaadne toode on."
M: "Kaste langeb. Mis vanarahva tarkus selle kohta ütleski? Sa mäletad?"
K: "Ma pole nii vana."
M: "Midagi tähendas. Et kui tõuseb või kui langeb."
K: "Kui tõuseb, on öö."
H: "See käis teise asja kohta."

A nokitses prillide kallal.
K: "Mis nüüd teed? Vahetad klaase?"
A: "Endalegi üllatuseks! Need teeks elu väga pimedaks. Need teevad pildi selgeks. Vaata!"
K: "Oo! Taevas on sinine. Täna vihma ei tule."
H: "Nagunii ei tule. See, mis on, läheb üle."
M: "Seda ma olen kuulnud jah, et kõik läheb kord üle."

H määris end päikesekreemiga ja pakkus teistelegi.
H: "Alates teisest päevast ei lähe päikesekreemi vaja, sest tolm katab kõik."
M (A prille proovides): "K, sa näed läbi nende päris hea välja!" (Tääh!)

Poodi. Sadamasse.
A: "Mis kell see rong muidu pidi minema?"
Rongist ei tea, aga praam väljuvat 10.15

H (K kiivririhma pingutades): "Proovi, kuidas on."
K: "Rääkida enam ei saa, aga muidu on mugav."
H: "Võib-olla ongi parem. Vaata, et kõrvad ei jääks... Ah, need ongi ülehinnatud."

H: "Kas te kuulsite? Piletimüüja ütles, et meie ratastes on liiga vähe rauda. Meie peale see latt ei tõuse."
Mis nüüd? Jäämegi  sadamasse?

Ostame poest kirved taskusse?

Istume ootesaalis. Aknast paistab keegi daam. Õigemini ülemine pool daamist.
A: "Kas ta kukkus kivide vahele?"
K: "Teised ümber on nii rahulikud. Vast ikka ei kukkunud. Või on ämm."

Õnnelikult praamil. Rattad seina külge traksistatud. H kohvi otsimas. Sadama oma olnud halb.

Randumine. H-l õnnestub see hetk enne teisi.
Valime Pädaste tee.

H: "Ma kahtlustan, et ei jaksa Pädastes kohvi osta."
A: "Kohv on nõrkadele. Võta praad!"
M: "Kas sellistes riietes üldse sisse lastakse?"
H: "See on ka võimalus."
K: "Nüüd oleks M-i kleit ära kulunud!"

Pädaste mõisa aiaäärses krõmpsutavad rohtu tömpninalised veislased. Pekingi paleelehmad?
Hääletame, kas siseneda või mitte. Siseneme.

Sobitume suurepäraselt mõisaansambliga. H ja A jätavad igaks juhuks kiivrid pähe. Et kui ära hakatakse ajama. Aga ei aja keegi. Taluvad kannatlikult. Isegi naeratavad.

Muruplatsidel vudisid ringi sõbralikud murusööjad koduloomad.

Maainimesel kohe kena vaadata. Eks linlastelgi.
H selgitas välja kohvi hinna. Maitsmise jättis järgmiseks korraks.
---
Muhus on palju maasikaid.

Oli. Siis tulime meie. Aga rauda on tarvis. Lõpuks kahtlustab A, et sellise rauakoguse peale kerkib ka praam.

H kiidab M-i ratast. Et hea piimal käia. Mannerg lenksu otsas.

K: "Kätes on selline rammestus, nagu oleks kaks lehma ära lüpsnud."
M: "See on sul veinist!" (Mis tal viga. Tema lenks on silmade kõrgusel.)

Õige varsti mõistame, et kõiki kiviaedu ja kadakaid pole jaksu pildile jäädvustada.

Ilus. Ilus. Ilus.

Leiame heinamaa veeres mõnusa piknikukoha. Saame kraami laiali laotatud, kui ilmub esimene huviline - traktor. Varsti pistab põõsaste vahelt nina välja sõidumasin. Sööstame rattaid päästma, aga juht on ettevaatlik. Teda olla juba hoiatatud. Autos samojeedi kelgukoerad. Noored. Nummid. Niuuu!

A: "Tahaks olla see lehm, keda nad karjatavad!... Kuidas te neil vahet teete?"
M: "Neil on erinevad nimed."

Jätkame rännakut.
K väntab rivi lõpus. Kõik ajab naerma. Küllap A antud kaltsiumitabletist. Kindlasti tabletist. :P
A: "Ma ootan Sofiat ka  järgi, muidu ta jälle eksib ära."

Muhu maalinn.

Kõige hakkajam ronib valli otsa. Läbi kibuvitste, nõgeste ja ohakate. Tasuks näeb merd.

Eemu tuulik.

Ja Väikese väina tamm. K jaoks totaalselt valel pool.

Suund Tornimäele.
Tornimäel on kaks emotsionaalselt olulist kohta. Rahvamaja

ja lasteaed.

Nüüd lisandub ka kirik.

Viimane väärib omaette lugu. Loodetavasti tulen ma sellega toime.

Hingeliigutava kirikuekskursiooni järel keerame ninad Kõrkvere suunas. Plaan on ööbida kuskil seal. Mere ääres.
Kanissaare bussipeatuses plahvatab M-i rattamantel. K helistab sõpradele. Napikas. Orissaarlased on veel Pärnus ja lubavad uue väliskummi tuua. K helistab sugulastele. Napikas. Sugulased on kassiotsingute tõttu veidi kauemaks jäänud ja saavad hädalised ulualla aidata.

Imbumisharjutustest on kasu olnud. Kasmetohimeaianurgastelkida-rahvas vallutab varsti kogu õue, köögi ja kaks tuba.

Tänutäheks (:P) korraldab peretütar meile jalutuskäigu idüllilises külakeses ja selle ümbruses.

Lisaks jätkub meil jultumust pererahvalt piima nõuda. Peretütar on varmas piimale minema. K ja M kipuvad kaasa.
Piima antakse kohe üle külatänava. Piimaruum nähtud, trügime ka lauta.
"Mu naabrinaisel on ka lehm, aga... teist nägu," teadustab M.
Eks tõugusid on erinevaid. Aga üheks põhjuseks võib-olla ka, et see, keda M vaatab, on pull.

Toodud kumm ei sobi. Aga enne meeleheidet (kõik olemasolevad rattad on üle takseeritud, ükski strateegia ei tundu hea) ärandab peretütar vanaema ratta ja see... on M-i ratta kaksikõde! Kah Aino!

Esmaspäev. Ilm päikseline. Rukkilillepõllud.

Muraja poole. Kuskil peaks endine kalakasvatus olema.

Sillad.

Tammid. 

Teed roosiõitega kaetud. 

Taevalik!

Veel teed. 

Veel teed. 

Veel teed.

Palun tehke nii, et siin poleks krokodille!

"RATAST EI TOHI MEREVEEGA PESTA," hoiatab H. 

Huvitav, kust ta teadis, mis mõtted kellegi peas liiguvad? Ohverdame joogivee. Rattad hakkavad jälle porilaudade all ringlema. H on meist arvatavasti surmani tüdinenud.

Pärast väga lühikest arupidamist valime laiema joonega märgitud tee. Leiame lilli

ja maasikaid.

Ja jõuame... Tornimäele. Mis pole üldse paha. Kirik on ka teisest küljest kena. 

K: "Ee... Mul on mõte. Võin Masast peavarju paluda."

Kõik on kohe nõus. Ka peavarjupakkuja. 

Unguma. Saaremetsa. Saareküla. Blesta kivi juures väike hingekosutuspaus.

Metsa- ja külavaheteid mööda Laimjalale. Toiduvarude täiendamine. Kõigepealt ei leia me õigeid krõbinaid. Siis ei leia K sobivat veini. Lõpuks ei leia A H-d. Multikas "Päkapikk ja maja" päriselus.

Kõljala suund. Üle 20 km, mäest üles ja vastutuult (väidab A. Teised noogutavad.) 

Sõidame. Veel. Ja veel.

"Linnusasula" loeb K ühelt teeviidalt ja jõuab tükk aega mõtiskleda, milline too koht välja võiks näha. Nagu laste zoo? Võid kõiksugu veelinde väntsutada ja sasida. Viimaks saabub teadmine. Linnus + asula. Mis siin segast saab olla?

Kui J maja juba peaaegu paistab, pöörame Kuressaare poole ja sõidame paar km. Lihtsalt. Äkki muidu ei saa normi täis. 

J helistab ja kutsub meid tagasi. Olgu.

J lehvitab tee ääres. Mine hulle tea. Sõidavad jälle mööda. 

J pakub lõhet. Loodetavasti oma käega kohalikust veekogust püütud (Kaali järvest siis). H küpsetab pannkooke. Kohalik vanaisa lubab lahkelt kaminasse tule teha ja tassib kuurist puid. On valmis ka seina naelu täis lööma, kui matkalised pesunöörikohta otsivad. Matkalised ei luba.

Teisipäev. Jagame toiduvarud pooleks. 

K: "Ja lõpetuseks paneb igaüks peotäie kuivi makarone suhu ja joob morssi peale."

H: "Mis me tegelikult makaronidega teeme?"

A: "Jätame vanaisale? Ma mõttes üritan pakkida."

H: Samas, kui me õhtul uue paki peame ostma, siis ei ole mõtet."

A: "Siis ei ole mõtet."

K: "Paned kapuutsi sisse?"

A: "Mul isegi on üks kapuuts. Kõige paksemal jopel."

K: "Me võime oma seljakoti anda."

A: "Seljakott meil on."

H: "Ah! Näitame makaronidele ka Saaremaad!"

M: "Sulatatud juust jääb teile. Saate makarone teha."

H: " Neid palju  näinud makarone."

A: "Lõpuks on nii, et... ei saa süüa..."

H: "...on tekkinud isiklik suhe."

A: " Ei saa süüa kedagi, keda on sulle tutvustatud."

H: "Nime ei tohi panna."

A: "Lõpuks on igale makaronile nimi pandud. Kusjuures, need on need väiksed. Lindid."

H: "Meie lõikelaud. Teie singid."

K: "Kilekott. A, on sul juba kilekotid pakitud?"

A: "Ei."

K: "Palun luba meile üks kilekott."

A: "Mille jaoks?"

K: "Ee... singi."

A: "Aa! Ei, ma ei mõelnud... Ee... ma parem ei mõtle üldse!"

Laome kotid rattale. 

K: "H, tule aita vaadata, millised ekspandrid ma ära panen ja millised välja jätan."

H (sorteerib): Need viska kohe minema. Need ka. A, anna paar tükki."

K: "Miiiks ma ära viskan?"

H: "Vaata otsi! Ja liiga pehmed."

M (teeb harjutusi): "K, vaata kui head on need linna, ei, rinnalihastele."

H: "Linnatihase rinnalihased! Okei. Selle võid alles jätta. Ja endale ümber panna, kui Tapa rahvarõivaid kannad."

K: "Tapa mida?"

H: "Sa ei tea, mis on Tapa rahvarõivas? 150-liitrine prügikott."

K-le lendab MINGI LOOM pähe. Või lind. Kondor?

K: "Ta ronib kõrvaaaa!"

A, M, H: "Seisa paigal ja lase pildistada!"

"Juuskull!" rahustab vanaisa, kui K on kisa ja teised pildistamise lõpetanud. 

Ei noh. Siis pole muidugi ärevuseks põhjust. Tema saab hõlpsasti koos juustega peast ära lõigata. :S

A: "H, kas sa neid (prillid rattalenksul) ära ei karda kaotada?"

H: "Kardan küll."

K: "Kuidas sa päikeseprillidega näed? Ma küll endast arvan, et ilma prillita ei näe niigi ja siis veel tume klaas ka ette."

H: "Ma ei näe nagunii. Klaasid on päikesekreemiga koos."

Kaalini läheb tee veel üheskoos, kuigi M kipub Kuressaareni kaasa. 

Paha mõte. (Mitte, et K Kuressaarde ei tahaks. Aga kes selle maa maha sõidab?)

K: "M, me peame oskama iseseisvalt praamile minna."

A (peab lühikese õpetuskõne): "...ja alati võite haledat nägu teha."

M: "Et ma ei ole kunagi varem praamiga sõitnud."

A: "Et mina ei tea, kuidas ma siia saarele sain."

M: "Et olen ringi peale teinud, aga ühtki teed maha ei lähe."

Kaali.

A: "See on nii nummi. Blokeerisime ratastega ühe laua ja istusime teise. Oleks võinud üldse värava ette panna."

Ostame. Ave-halvaad (nostalgia!). Maasikaid. Kõrvarõngad Airele. Kohvi ja kooki H-le, õlut A-le.

H: "Mulle meeldis selle neiu suhtumine. Küsisin, kas on hea kook. Ta vastas, et jah. Isegi suhteliselt värske. Eile tehtud. Huvitav. Muidu müüvad nädalasi või?"

A: "Minult küsis suveniirimüüja, et kas ma tulin rattaga. Ei, ma lihtsalt niisama kõnnin, kiiver peas ja rattakindad käes..."

Trahteris mängib simmanimuusika. K palub M-i tantsule. A vaatab ebalevalt pealt. Piinlik nagu.

K: "Me arvasime ka algul, et kui naised omavahel tantsima hakkavad, siis mehed enam ligi ei astu. Aga tulevad!"

A: "Ja mis nad ütlevad?"

K: "Ei ütle midagi. Kõiguvad niisama kõrval, püksiesine märg."

Muusika saab väge juurde. A ei suuda vastu panna ja nõksub rütmi kaasa.

"No näed. Juba hakkab tulema!" julgustab K.

A hoog saab otsa. "Eks ole. Ja varsti on eest märg."

Pilved kogunevad. Aeg teele asuda. K ja M Kaarma poole, A ja H - Kuressaarde.

A: "Kui ära eksite, helistage. Katsun juhendada."

H: "Ja kui enam üldse aru ei saa, kus asute... katsuge sõita nii, et tuul puhuks seljatagant!" ;)

Lehva!

Kaarma. Maalinn

ja kirik. Kirikud jagunevad sinu ja minu kirikuteks. See on K kirik.

Aste. Võhma. Vahepeale mahtus üks kivi. Türiseniidi kivi.

Võhma poe ees sõbruneb M kahe kohaliku meesterahvaga. Tuntakse huvi, kust tuldud, kuhu minek. Kutsutakse tagasi. Pärast seda pole M enam endine. Teiste poodide ees istujaid väldib. Üht peaaegu tõukab (see toimub küll paar päeva hiljem Muhus, kui säravasilmne soomlane tee ääres käed laiali armastust avaldab. "Ei taha mina sind ragastada!" kähvab M ja toriseb, et ta pole mitte ühe soomlase ragastuse pärast nii pikka teed ette võtnud. Et Soomes on valik palju suurem. Nojah. Nädala pärast on M nagunii üle lahe. Aga tõuklemine ei ole viisakas).

Võhmalt mõni kilomeeter ja ongi Panga pank. Hiline lõunaeine.

M: "Kus ma oma noa panin??? Mis sa otsid? Sul ka nuga kaasas?"

K: "Mis nuga! Mul on palju hullem asi kadunud. Paber. Ja pliiats."

Nüüd pangapealset ilu nautima! M põrgatab end pangaserval, jookseb fotokaga sihitult mööda muru, istub lõpuks panga äärele jalgu kõlgutama ja teatab, et seda kõike on mõttetu pildistada. See on jäädvustamatu ilu. Ja valab mõne heldimuspisara.

"Mismõttes 20 km veel?" oli M eine eel ärritunud. "Ma EI SÕIDA täna enam 20 km!"

Kuulnud, et kell on alles napilt kolm, nõustub ta siiski.

Pangalt tagasi, keerame vasakule. Sinna, kuhu juhatab silt SINEP.

Sinep? No ja siis?

Pangalt Pahapillini viib suurepärane pehme, lahtiste munakividega ja hullult tolmav tee. 5 km. Ja autod armastavad seda teed. Kruus lõpeb... telgiga. Sinep? Vahet pole. Meie läheme sinna telgi sisse. Sinep kõigega, millega annab ette kujutada. Ja millega mitte. Suu põleb. Müüja on hurmavalt eesti keelt purssiv sakslane. Ja meil on sularaha otsas. Klapime. Kolmeks purgiks jätkub.

Soelasse. Telkima.

Aga enne Asuka. Metsküla. M-i kirik.

Soela telkimisala. Saame keskmise platsi. Brigaad ehitab vetsu. 

K üritab nalja visata. Brigaad põrnitseb teda altkulmu. Ok, ei õnnestunud. 

"Soela väinas nähti Punakaelus-Valgehüljest," kommenteerib M.

M-l tuli luuletus:

Matkagasell jõudis mere äärde,

keris püksid poolde säärde.

Sellest siiski väheks jäi.

Saba märg, nüüd ringi käib.

"Selline lihtne. Lastele," vabandab ta. Ja poeb telki sellise rüsinaga, et K-l prillid ühte ja pliiats-paber teise telginurka lendavad.

"Ega ma ei seganud?"

:P 

Kolmapäev. 

M: "Õudne! Kuidas sa küll magada saad? Mul, nii kui silmad kinni panin... Loksat. Loksat. Loksat... Veerand viis tõusin üles. Siis avastasin, et päike tõuseb siit poolt. Müstika. Vaatasin, sina magad raskelt, nagu iga päev meri akna all kohiseks. Sind ei häiri vist miski?"

K: "Lukkude tõmbamine häiris."

M: "See oli ainult üks kord! Kui ma välja läksin. Või jah. Siis mul oli asju vaja. Kreemi jalgadele. Ja siis ma avastasin, et fotoka akud on tühjad..."

Täna on plaanis kõigest ca 45 km. Mööda rannikut Orissaareni. Sissepõikega Triigi sadamasse. Miskipärast on need valusaimad kilomeetrid. Vähemalt K-le. Istmik ei käi enam sadula küljest lahti. Kui tuleb, siis nagu šampusepudeli kork.

Leisi. Kena kohake. Puhas. Vaikne. Ja neil on rahaautomaat!

Triigi. Baaripidaja kutsub kohvile ja lubab head muusikat, aga meile on merest küll.

Maaliline rannamaantee. 

Tuvastame, et Saaremaal elab 36 lammast. Vähemalt siinpoolses osas. Teehooldajad on saarel sõitjasõbralikud ja hoolivad.

Kõrvalepõige sadamasse. Rannaküla? Randküla? Üks nendest.

Vaimustav maanteeääretaimestik.

K kirik. Jaani.

Kirikaia tagune. Suurim lambamaardla senikohatuist.

Orissaare aina läheneb.

Maasilinn. 

Suveniiritädi pakub noorgiidi. Noorgiid on püüdlikult välja printinud mitu paberit ja räägib neile, et

siinseisvetesonvanimleitudlaevavrakklaevalonkahekordnevälisplangutusõhukeseleklinkerplangutuseleon pealelöödudkakskordapaksemkarveelplangutuslaevalonvööritäävijakiiluühenduskahetapiabil... jne. 

Ega me keegi asjast aru saa. Giid kaasaarvatud. Kui ta lääneküljest räägib, esitab K paar kiuslikku küsimust. Nt, kuspool asub lääs? Giid ei tea, meie aimame. Tormame tütarlapse järel varemetepimedusse, kus peaks asuma mantelkorsten ja hüpokaustahi. Sõnade lugemine läheb neiul päris ladusalt. Mida need asjad endast kujutavad? Hüpomisasi? Päris uuriks kohe. 

"Siin on pime. Ega te ei näe nagunii midagi!" lohutab lapseke. Pime tõesti. Hea, et konte ei murra. Pildistame huupi, et ehk jääb Hüpo kogemata pildile. Vist ei jäänud. 

Juba kiirustab teejuht trepist üles, kus pidada ka vaadata saama. Kohe varetpidi alla ja näe! Seisamegi jälle suveniirileti ees. Läheks jalutaks rahulikult ühe korra veel ja tutvuks omal käel, aga piinlik nagu.

K korraldab noorgiidile välkõppe. Kohe ei teagi, millest alustada. Kahju lapsest.

Harrastusnäitleja H seisab kahe kivi vahel ja lehvitab. Seepeale tunneme juhatatud koha ära. Lobiseme. Poodleme. Kokkame ja sööme. Mõõdutundetult. Kolame linnas ja rannas. Väga väga mõnus!

Neljapäev. Tibutab. Täna peame jõudma kuhugi, kust homme jõuaks rongile. Valime Pärnu suuna ja rannaäärse tee. Aga kõigepealt kallistused ja siis otse läbi Muhu (mäletate, M tõukles siin!)
Liival külastame kirikut. K kirikut. Seekord ei peagi läbi lukuaugu pilti tegema. Kirik on avatud.

Vahet pole. Pilt ikka ühesugune udune.

Praamile jõuab K peaaegu ja M jääb päris maha. Või vastupidi. Oleks võinud ju üritada tõkkepuu alt läbipugemist ja  rattasaltot, aga harjutaks enne kusagil vähemavalikus kohas. Saame lahkujatele lehvitada ja sadamas sõbrustada jalgratturitest isa ja pojaga. Ühtlasi on võimalus jälgida, mida nemad praamile minnes teevad ja seda järgi ahvida.

Praamisõidu ajal pole ilm paranenud, aga ka hullemaks pole läinud. Turgutame Virtsus oma toiduvarusid.
Poole kõrvaga kuulsime, et isa ja poeg plaanisid Pärnu poole liikuda mööda vana raudteetammi. Uurime kohalikelt, kus see on ja asume jälitustööle.

M pole kuigi innukas. Puhkab tihtilugu ja siunab ilma. Ilmal pole tegelikult viga midagi. Palju parem kui lauspäike ja vastutuul, aga sellega saab ta tänast alles homme võrrelda.
Kahed rattajäljed ees näitavad, et oleme õigel rajal.

Laelatu puisniit. Pivarootsi tuulik... Tjah. Puhkaks juba küll. Ammugi.
Hetkel, mil K on valmis kaaperdama esimest teeäärset elamist, avastab ta, et lähedusse jääb RMK Varbla looduskeskus. Mis kell on? Seitsme ringis. Õnneks teeb loodustädi juhuslikult ületunde. Võtab meid sõbralikult vastu ja varustab kaartidega. Soovitab imelise vaatega telkimiskohta. K pühib kaartidelt kiivrinokast kukkuvaid veepiisku.
Nii. Kaardid käes. Ööbimiskoht teada. Mis? Sinna on paarkümmend kilomeetrit? EIIIIIIIIII!

Me suudame seda. K ilme selgineb peatuskohta nähes. Otsustatud! Täna magame laual.

Lõke. K ja M traavivad metsa all ja koguvad oksaraage. Need on märjad, aga põlevad liiga ruttu. Toit valmis.Telk püsti. Ei noh. Täitsa tore ju! Peamine, et magamiskoht kuiv! Ja loojang on ilus, kuigi rikneb enne, kui fotoaparaat paigas.

Reede.
K: "Mis kell me magama jäime? Mingi üksteist?"
M: "Sina võib-olla varemgi. Mina valvasin kella üheni. Ühed hullud ajasid sinna muuli või mis asja peale auto. Sihuke tümps käis..."

Täna peaks koju jõudma. Ei saa olla. Ausalt vä?
Suund Tõstamaa poole.

Kastna kirik. M-i oma.
Tõstamaa. Uskumatult armas paik. Käime mõisas ja ümber kiriku. (K kirik.) Ja postkontoris. Sest suletud mõisast kättevõideldud kaardid tuleb teele saata.

Kõpu kirik. M-i oma.

Lindi raba.

"Ilusa torni on nad siia joonistanud," rõõmustab M, kellel hakkavad väsimusest sõnad sassi minema. 

Joonistatud tornist avaneb võimas vaade. Kui otse alla ei vaata.

 

Audru kirik (K oma).

Pärnu pole enam kaugel. Aga mõni km enne linna käib usin teeremonditöö. Ja K on unustanud, mis juhtub M-ga liikluskeerises.
"Majäänellu, majäänellu,..." palvetab K ja jääbki! Vähe sellest. Ka M jääb.

"Ossaissandkuiporine!" kuuleb K kellegi jalakäija suust. Ei ole ilus teisi taga rääkida. Niigi on piinlik, aga mageda veega on kitsas käes.
Rongile niimoodi muidugi minna ei sobi. Tähendab, tuleb osta veel üks rattavesi.

Rongini on ligi kolmveerandtund. K peseb ratast. M istub murul ja sööb. Salatit.

Rong. Vähe sellest, et ise õnnelikult peale saame, aitame üles ka kolm Soome turisti. Eesti naine on tubli ja tugev!

M, kes tukkuda plaanis, pettub. Kõvad istmed. Reisijaid palju. Ja ega uni nagunii tuleks. Kolksat. Kolksat. Kolksat... :P

K keeldub rongivetsu minemast. Kuigi tarvidus oleks. Juba Karstnas oli. Pole hullu. Tallinnas on aega maa ja ilm (ligi paar tundi).
M helistab lastele. Püüab pikutada, kui ruumi on. Üritab lehte lugeda. Vaatab fotokast pilte.
K ajab sõiduplaanis sõrmega järge. Järgmine peatus on... Ja mitme minuti pärast? Ja kus see koht kaardil asub?

Balti Jaam. Tassime pambud perroonile ja pakime ratastele.
K: "Kas sulle ei tundu, et see seal on Aegviidu rong? Ja inimesed on sees."
M: "Kus?"

"Lugupeetud reisijad! Rong Tallinn-Aegviidu väljub kahe minuti pärast!"

Ja meie oleme kus? Sadulasse! Sööstame peaaegu kõrvuti kohe sulguvatest ustest sisse. Huh. Oli see aga napikas.

Jee! Jõuame vähemalt poolteist tundi arvatust varem koju!
E helistab ja tunneb huvi. Ikkagi sõber!

M: "Mis, mul on Aegviidust veel 25 km koduni? Pole viga. Sõidan ära."

Ja ongi Aegviidu. Ee... Misasja? Mida teeb Leo praegusel kellaajal rongijaamas? Ja Tiit? Aire? Piret? Erko? Eve? Maarja? Greteliis? Mariin? HELDUS! Nad tulid meile vastu!

Punane (vähemalt kunagi oli) vaip rullitakse lahti. Lilled, vanikud, šampus, laul ja kitarrimäng.  Ilusad säravad sõbranäod.
Ja meie nagu kaks prügikolli.
Nii äbi.
Ääh! Teeme nii, et täna ei tunne!

Rattad-pagas laotakse autokärusse.
Tühja neist sõitmata jäävatest kilomeetritest!
Kalllllllll!

(Keegi jõuab viimaks vetsugi?) ;)